EM Lissabonis - nulltund

Täna saabusid Pihel ja Indrek, seega on meil kogu võistkond kohal.

Vaade meie aknast. Lissabonis on päris paljud majad kaetud huvitava graffitiga, ja kellele siis ei meeldiks irvitav kass akna taga?

Hommikul uurisime võistluste netikülge, et kas lisaks mängujärjekorrale ka midagi üleval on (matšide pikkused ja voorude ajad näiteks) – ei olnud. Veelgi huvitavam on, et ega ka mängukohta polnud, niisamuti olid hämaruses ka mu tuttavad, kellelt küsisin. Kraamisin siis välja kunagi saadud infokirja, seal oli aadress olemas, ja läksime eeldatavasse mängukohta. Minu rõõmuks ja üllatuseks selgus, et selles suhtes kõik klappis, saime kätte oma kaelakaardid ning õhtuks on ilmunud üles ka mängugraafik koos voorude algustega. Ehk siis ülehomme on viis vooru, kõigil ülejäänud päevadel neli.

Kapten roolis. Õnneks jäämägesid silmapiiril ei paista

Lõunase aja veetsime võistkonnaga kõrval asuvas Edward VII pargis. Mul küll ei õnnestunud guuglist tuvastada, mis täpselt oli Edward VII side Lissaboniga – aga kui just ei olnud mõeldud mõnda muud Eduardo VII’t , oli tegu kuninganna Victoria pojaga, ehk siis Euroopa Onuga, kelle matuseid 1910. aastal nimetatakse ka Vana Euroopa matusteks: paari aasta pärast läksid kõik ta venna- ja õelapsed omavahel sõtta ja suur hulk kaotas trooni, mõni elugi takkaotsa.

Maarja leidis roosa põõsa. Järgmiseks ehk leiame roosa põrsa....

Hendrik see-eest üritab ronida suvalise kivi või puu otsa. Seekord selgitas ta selle käigus välja, et see kuju, mis taustal on, on natuke üleelusuurune...

Lissabonis on olemas avalik rattalaenutussüsteem, muuhulgas renditakse ka elektrilisi tõukerattaid. Hendrik on selle vastu suurt huvi üles näidanud ja hommikul tekitas endale vajaliku konto ning suurema osa teest mängupaigani vuras tõukekaga (vahepeal kasutas seda ka Aire). Pargis testis kogu võistkond selle aparatuuri järgi, päris tore relv oli.

Ei teagi, millal viimati tõukerattaga sõita sain, aga kui ise hoogu ei pea lükkama, on see täitsa tore relv. 23 km/h oli sirgel maal see, millega ta liikus....

Õhtul käisime avatseremoonial. Nagu kogu muu orgunngi oli see üsna kaootiline ettevõtmine. Toimus see mingis hotelli nurgas, toole väga ei olnud (me kogenud inimestena hõivasime endale koheselt sitzplatzi), kõned olid meeldivalt lühikesed ja kerged; hümnide mängimine kukkus läbi, sest kuidagi ei õnnestunud heli kõlaritesse saada. Euroopa bridžiliidu president Jan Kamras rõhutas oma kõnes, et tema jaoks on oluline teema normaalne käitumine bridžilaua taga ja kohtunikke on instrueeritud igasuguse plõksimise puhul - ükskõik kas vastaste või partneri suunas - sellest raporteerima ja avatakse distsiplinaarasi. Mu meelest väga okei suhtumine, seda võiks Eestis ka teha, aga paraku pole praktiliselt vist teostatav :(
Teine lõbus asi oli, kui programmi "Keep bridge alive" tutvustavas sõnavõtus topiti Kamrasile pähe pandamüts ja teda kasutati illustreeriva näitena: bridžimängijad on nagu pandad, me peame nägema vaeva, et neid elus hoida! Kahjuks läks see jutt kiiresti crowdfundingu pealt guilt-trippimisele, et koondised võiks ka õilist üritust toetada, et näis, kas kõik 30 koondist sinna sappa saab.... Ma olen küll nõus, et üritus on püha, aga mulle ei meeldi selline viisakas vormis väljapressimine, kalk inimene, nagu ma olen.
Snäkke oli piisavalt, mõned neist täitsa head; veini jagus ka ja pärast mõnusalt veedetud aega navigeerisime tagasi koju, homme saab juba mängima hakata.
Esimese päeva to do list: Hispaania, Island, Bulgaaria, Venemaa