Segatiimide EM: kaks päeva mängudeni

Teine päev Lissabonis algas hommikul tänaval kostva müra, karjumise ja vilistamisega. Mõtlesin siis, et huvitav, kas jalgpallist loomastunud Lissaboni Sportingu jõmmid on tänavatel mäsu korraldamas (natuke uurisin nende eilsete uudiste kohta, selgus, et löömaks oli läinud Sportingu staadioni lähedal; nende fännid on praegu üles keeratud nagu vurrkannid vist, sest maikuus olevat nad treeningul omaenda jalgpallureile kallale läinud, mille peale 8 tüüpi ütlesid lihtsalt lepingu üles). Selgus aga, et täpselt meie maja all puhus rida tüüpe vilet ja skandeeris suht rahulikult, isegi sõiduteele nad roninud ei olnud, kiire guugel andis tulemuseks, et see seltskond, lühendiga STRN oli mingi notarite ja registreerijate ühendus. Igatahes kisa lõppes peagi ja meil oligi aeg kasutada ära meie käsutuses olev päev ja minna turistitama.

Huvitaval kombel oleme teist korda järjest väga peene sissepääsuga majas elutsemas. Kui Ostendes oli meil põhimõtteliselt hotelli vestibüül, siis siin on seintel antiikmütoloogiast inspireeritud bareljeefid.

Vastuvõtja soovitusel võtsime sihiks Lissaboni äärelinna Belemi, mis peaks tähendama tõlkes Petlemma. Üleüldse nad sealkandis on palju piibellikke kohanimesid kasutusse võtnud, kõrval asub ka Calvario, mis minu interpretatsiooni kohaselt tähendab ilmselt Kolgatat – kunagi guugeldasin Miseraablite „One Day More“ laulu sõnu ja avastasin, et „road to Calvary“ tähendab Kolgata teed. Belemi kunagi küsiti ka mälumängus, ma ei suutnud seda küll toona ära vastata, aga nüüd olen teadagi targem.

Sinnaminekuks tutvusime kohaliku ühistranspordiga. Kui meie vastuvõtja meid eile hoiatas trammides olevate taskuvaraste eest, siis noogutasime, et tavaline turistika teema. Tundub, et siinkandis ületab see üldiselt aktsepteeritavat pätluse normi, sest esiteks viskas politsei paar tüüpi mingis peatuses trammist maha ja hoiatas valju häälega inglise keeles reisijaid, et need on tuntud taskuvargad ja oldagu ettevaatlikud. Ja üks vanem daam hakkas ilma igasuguse provokatsioonita Hendrikuga rääkima kui palju neid on jne. Nii et tundub, et see on tõesti teema.

Raekoja platsil olid reipad kujud. Ma siis liitusin nendega. Kuna ilm oli veel hommikuselt jahe, hoidsin kampsunit seljas, aga hiljem läks üsna palavaks.

Jõudsime siiski ühes tükis Belemi kohale ja Afonso de Albuquerque ausamba juures panime paika plaanid, mida vaatame. Sõelale jäid maadeavastajate monument, Püha Hieronymose klooster (Mosteiro dos Jeronimos) ja Belemi kaitsetorn.

Maadeavastajate monument on pühendatud siis maadeavastuste ajale, kus Portugal mängis päris suurt osa – laevakujulise, 52 meetri kõguse monumendi ninas asus Henri Meresõitja (kes on kurikuulus selle poolest, et ta ise kunagi merd ei sõitnud, küll aga koondas kaarte ja infot ning  doteeris avastusretki) ja kummalgi pool veel 16 tuntud tüüpi Portugali avastusreiside ajaloost. Kõike ümber rääkida pole mõtet, Wikipedia artikkel selle kohta on piisavalt põhjalik, aga monument ise oli täiega lahe. Isegi kui keegi kriitik on süüdistanud seda sotsrealismis, siis mina isiklikult kitši ei põlga J. Mis tegi monumendi veel lahedamaks, oli see, et see dubleeris vaateplatvormina, kust sai väga maalilisi vaateid Hieronymuse kloostrile, Tajo jõele ja jõesuudmele ning Belemi tornile. Keldris oli näituseruum, kus oli Aafrikale pühendatud killukestest näitus.

Maadeavastajate monument. Seda ma kusjuures teadsin isegi varem, kuna mingis lauamängus, kus tuli tunda maailma vaatamisväärsusi, oli see pilt täiesti olemas.

Vaade monumendi otsast mere poole. Meri algab umbes sealt, kust paistab viimane maanukike, enne seda on tegemist Tejo (Taguse) jõe estuaariga, mis laiemas kohas on kaarti usaldades ca 2 kilomeetrit lai. Pildil olev torn püstitati kunagi ammustel aegadel sadamasuu kaitsmiseks. Hendrik oli otsustanud, et tema tahab vett katsuda ja selle distantsil monumendi ja torni vahel ta seda ka tegi. Väidetavalt ka maitses ja leidis, et see oli ikka soolane, riimvesi seega.

Vaade monumendi otsast Jeronimose kloostri poole. Nüüd hakkan baroki näitena ajalootundides kasutama hoopis seda pilti - kogu kompleks oligi täpselt nii lahe kui paistis. Guugeldasin hiljem Püha Hieronymose kohta, avastasin, et ta suri Petlemmas, nii et kõik hakkab jälle ühte suurde süsteemi paigutuma. Püha Hieronymose ordu olevat ka suht tegev olnud usufanatismis ja lõi innukalt kaasa maadeavastustes, seega vaeseks nad sellest just ei jäänud.

Edasi läksime kloostri poole, selgus, et sellega saime juurde veel kaks boonust: ühte kloostritiiba oli tehtud ka arheoloogiamuuseum, teises siis lasti inimesi kloostriruumidesse ja sellega külgnevasse katedraali. Kõigepealt võtsime ette katedraali, see oli ajastule tüüpiliselt uhke, sees oli ka kaks võimast sarkofaagi, milles ühes puhkas Vasco da Gama ja teises poeet Camoes (kellega seoses mul on senini ajusse raiutud üks ja ainus seos: tema „Lusiaadide“ järgi üritas „Kapten Granti lastes“ hajameelne professor Paganel õppida hispaania keelt).

Pilt ühele kiriku kambritest, tõenäoliselt sai see tehtud ennekõike pildil olevate elevantide pärast, kuna Kati on need loomad bridžimängijate seas populaarseks teinud.

Klooster ise oli pehmelt öeldes uhke. Nikerdusi jagus umbes kolme omasuguse jaoks….

Kloostrist endast me väga pilte ei teinud, aga kiriku sissepääs oli nii uhkete kaunistustega, et ma kohe pidin nendele kontrastiks pildile ronima.

Vahepeal tegime söögipausi, kus olime eilsetest kogemustest õppinud, et eelroa asemel antavad snäkid (juust, kalapasteet, või ja saiakesed) ei ole tasuta, vaid nende eest kasseeritakse ja mitte vähe. Tarbisime taaskord kalaroogasid - ma ise olin siia tulles juba häälestunud sellele, et nüüd on kaks nädalat pm. paastumist, kuna Portugal on tuntud pigem mereandide poolest ja meie kandis on nendega teadagi millised lood. Tuleb tunnistada, et need olid taas täitsa head, x-kohas saadav Portugali fish and chips oli parem kui sama nimega toode, mida mulle pakuti aasta tagasi Belfasti raekojas a la carte lõunal.

 ja siis lõpuks võtsime ette arheoloogiamuuseumi (mis ühest küljest ei olnud mainimisväärselt üllatav, aga teisest küljest oli täiesti põnevaid iidseid jubinaid täis) ja lõpuks jalutasime torni juurde. Kuna ühest küljest olime juba suht laibastunud (8 tundi turistitamist selja taga) ja teisest küljest jõudis kohale Irene, siis piirdusime välise vaatlusega ja pärast seda tulime koju tagasi (jõudsimegi Irenest 2 minutit varem).

Tee peale jäid kultuurikeskus ja moodsa kunsti muuseum. Kuna aega ja võhma ei olnud, jäid need seekord veel avastamata, aga neist mööda kõndides tuvastasime, et Eesti Vabariigi aastapäeval toimub seal kontsert, mida juhatab eesti nimega maestro.

Belemi kindlusetorn, Maarja (punases) õnnestus ka pildile saada.