Septembrikuu on ekstreemspordikuu - vähemalt mis puutub minusse. Algas see pihta sellest, et otsustasin ühendada kasuliku kasulikuga, ehk siis liigutada end Tartusse ja selle käigus ka Maarja õe ratta oma trepimademelt ära koristada. Istusin siis üle ei-tea-mis-aja sadulasse, mille käigus selgus, et too on mõnevõrra madalamal kui mulle meeldiks, lenksud niisamuti (no ma olen Madlist ca paarteist sentimeetrit pikem ja pärast mainis ta, et isegi tema jaoks on need natuke madalamal kui hea oleks). Ja eriti ebameeldivaks muutis olukorra see, et mul polnud kasutada ühtegi relva millega neid kõpitseda. Hakkasin siis Tartu poole väntama (google mapsi järgi ca 17 km), ise sadulas kägaras ja jalad kõveralt all (sirgeks neid lükata ei saanud, kand oli selle peale maas), aga kohale ma jõudsin.

Pühapäeval läksin esimest korda peale 1993. aastat kalale. Logistika oli selline, et korjasin Ökuli ja tema truu kummipaadi auto peale (jättes tema truu koera maha), sõitsime Käreverre ja siis Yamaha päramootori abil ülesjõge lanti vedama. Ilm oli super ja muidu oli päris mõnus olla, aga kalad ei teinud erilist kaastööd - minul õnnestus tabada kolm ahvenat ja Ökulil kaks ahvenat ning üks säinas, lisaks veel kuus havinolki, kes sai vette tagasi kosuma visatud. Mingi hetk tuvastasime, et mootor ei taha enam käivituda ja meie kiiluvesi küütleb päiksepaistel kahtlaselt ilusti - nimelt oli mingi kütusevoolik saba andnud ja tagasi pidime tulema juba kondiauru toel, ehk siis mõlamisega (minu stiilinäide ilmselt ei kvalifitseeruks ei sõudmiseks ega aerutamiseks). Selliste juhtumite leevendamiseks oligi algne suund võetud ülesvoolu, tagasiteel tegi õnneks jõgi suurema osa tööst ära, ma parem ei mõtlegi variandile, kuidas oleks välja näinud vastuvoolu tulek.

Saanud sellest innustust (või siis võib-olla oli liigsest päikese käes viibimiseks lisaks mõnevõrra kõrbenud näonahale ka mul ajud ära kärsanud), otsustasin esmaspäeval ette võtta jalgsimatka Tartu kesklinna (needsamad ca 17 km). Esialgu ei olnud häda midagi, aga kui Tartu silt juba paistma hakkas, siis tekkis küll tunne, et vist sai natuke liiga suurelt ette võetud. Aega läks sellega ca 2.45 ja tänaseks on mõlemad kannad korralikult rakkus ja pöialiiges natuke kange. Muidu pole enesetundel suuremat häda, aga ilmselt ma niipea enam sellist retke ei korda.

Eilsel Melli sünnipäevapeol istusid grilli ääres kõrvuti kaks noort naisterahvast. Tuvastasin, et ühel ronib mööda juukseid ringi üks paganama pirakas ämblik. Küsisin siis talt, kas ta ämblikke kardab ja kui olin saanud vastuseks "ei", mainisin talle, et see on väga hea, kuna tal on üks soengusse pugenud ("jah" puhul oleksin ilmselt lõuad koomal hoidnud ja lootnud, et probleem laheneb iseenesest). Järgnes kõva kiljatus, püstihüppamine ja põgenemine - ning seda kõrvalistuva neiu poolt, keda too putukas grammigi ei ähvardanud! See, kellel oli ämblik peas, jäi oma sõnadele kindlaks ja kannatas selle teabe ära silmagi pilgutamata.

Midagi imelikku toimub - eile hommikul vedeles meie rõdul linnulaip, täna oli seal hiirelaip. Meie majapidamises on kass täiesti olemas ja see peaks nagu küsimuse, et kust need sinna tekivad, päevakorrast väga lihtsalt maha võtma, aga meie kass on esiteks üsna laisk ja malbe olevus, teiseks on ta N'ndat põlve toakass (kui uskuda Maarja õe, kes ta mulle kunagi sünnipäevaks kinkis, sõnu) ja kolmandaks on ta natuke praakvariant - tal on nimelt ühel esikäpal liigestega mingi kamm ja seetõttu lonkab. Nii et põhimõtteliselt on olemas viis varianti:

A) meie kassist on kogemata kombel tõsine murdja saanud
B) mõni naabruskonna kõuts ei ole aru saanud, et meie kass on steriliseeritud (kuigi kassidel vist kinkimise komme puudub, neil pigem selline "fuck me, thank you" suhtumine)
C) mõni naabruskonna emakass vaatab, et meie oma on selline väike ja niru ning on ta ära lapsendanud, ning õpetab teda endale toitu varuma puhuks, kui me ta kunagi välja viskama
D) mõni naabruskonna suvalisest soost kass lihtsalt ülbitseb ja veab oma laibad meie rõdule
E) meie rõdul on nii halb aura, et hiired ja linnud surevad ise sinna peale ära

ootame huviga, mida homne päev toob...

Lood elust enesest, Hannese kurtmine:

"Eile ronis üks tüüp mu maja kõrval alajaama katusele ja sai seal ilge paugu, pool tundi elustati. Täna pasundatakse sellest igal pool, aga tegelik tragöödia oli selles, et mul oli just pokkeriturniir käsil ja see elektrikatkestus keeras selle kanni!"

Milleni viib aastake elu väljamaal - eile Tartu Lõunakeskuses Elisa putkas asjatades õnnestus mul müüja mingile küsimusele reipal häälel "Yes!" vastata (äärepealt oleks tulnud "Oui, merci!")

Viimane nädal Luksemburgis kujunes kuidagi väga seltskondlikuks. Kui varem me eriti väljas söömas ei käinud, siis nüüd tuli esmaspäevast neljapäevani kolm väljasistumist. Viimasel päeval jõudsime ka Frenchi kohvikusse, kus erinevalt Hargla romaanist tuhlipissat ei saanud, küll aga otsustasin uuesti testida tatari böffi, hoolimata esimestest mitte väga headest kogemustest Dijonis käies. Seekordne osutus väga heaks, nii et esimesel korral ei olnud ilmselt viga toidus üldiselt vaid valmistajais.

Nüüdseks olen siis Luksemburgist lahkunud. Veidral kombel ei õnnestunud otse Eestisse tulla - turniirigraafik nõudis oma ja praegu viibin keset Rootsit Örebro linnas võistlusel nimega Chairman's Cup. Tegemist on Rootsi suurima bridžifestivaliga mille põhiüritusel, võistkondlikul turniiril, osaleb 114 võistkonda (ja lisaks toimub hulk kõrvalpaarikaid). Esimesed kolm vooru on ära olnud, oleme +1 peal. Eesmärgiks on tulla 32 sekka, siis saab play-offidesse (64 sekka saamise puhul saab nn. bonus cupile mille võitja saab mängida play-offi kolmanda koha peale).

Reisi peal (mis minu puhul hakkas äratusega kell kolm öösel, et võtta buss ja Charleroisse lennuki peale jõuda... uuugh) toimus Ryanairi lennukis lõbus lugu - pardameeskond (ilmselt hispaanlased) tervitas rahvast reipalt, stiilis: "täname, et olete meie lennul, mis lendab Charleroist ...." nüüd tekkis paus ja teksti lugev tüüp vaatas teisele otsa, teine vaatas tuhmi näoga tagasi ja kehitas õlgu. Selle peale hakkas esimene uuesti oma paberist näpuga järge vedama ja lõpuks leidiski õige koha: "...Stokholm Skavsta lennujaama".

Ka turniiri korraldajad on huumoripreemia ära teeninud, Tiidust on saanud kaardimängijale kohaselt "Tilt" Laanemäe.

Vahepeal pole viitsinud end kirjutamissoonele sättida – ega midagi väga erilist ka juhtunud ei ole. Eelmisel nädalavahetusel (8.-10. juuli) sai ära kasutatud geograafilised ja inimressursid (lähedane asukoht + eurokraadist Migu), ning lõpuks siis ka Brüsselis ära käidud. Kuna me sattusime sellisesse kohta nagu „mini-Euroopa“ – st. igast EU liikmesriigist (kõige rohkem muidugi Belgiast ja Hollandist) olid kokku kuhjatud 1:25 mõõtkavas vaatamisväärsused, siis sai „nähtud“ hunnikut vaatamisväärsusi, mille juurde muidu pole sattunudki. Pilte sai kah veidi klõbistatud.

Nädalavahetusel sai siis veel üks linn (tegelikult ka riik) oma „maakaardile“ kantud – käisime Viinis. Eriti nagu midagi kosta ei oska, linn oli väga tore ja uhke (kunagi ilmselt üritan kindlasti tagasi minna, tõesti väga kena oli), laupäeva veetsime loomaaia peal ja pühapäeval käisime linna peal laiamas + Albertina kunstimuuseumis. Oleks ainult ilmaga natuke paremini vedanud – temperatuur oli kuskil 20 kandis (mis mulle küll päris hästi sobib), aga seda saatis vinge tuul ja vihm, eriti just pühapäeval. Mõned pildid sai ka klõpsatud.

Jälle huvitav lugu sellest, kuidas ajus asjade kokkuviimine toimub. Eelmisel nädalal sattusime Maarjaga ühe oma lemmiksaidi pealt (www.cracked.com, ärge mingil juhul sinna minge, see neelab su tundideks alla) lugema mingit nupukest, kus oli ära mainitud film nimega „Neverending Story“ – nimelt olevat seal sees kõige õõvastam lastefilmi koht, kus hobune vajub laukasse ja poisinaga vahib seda pikka aega pealt.

Edasi järgnes arutelu umbes nõnda:

M: Kõlab süngelt, ma tegelikult ei olegi seda filmi näinud…

L: Mina ka mitte, aga ma tean selle filmi tunnuslaulu.

Kuna Maarjale laul ette ei tulnud, järgnes kiire otsing youtube’is ja laulu mängimapanek

M: Ah see laul siis ongi sealt filmist. Tegelikult ma olen seda raamatut lugenud, saksa keeles kusjuures.

L: Mina ei ole isegi mitte lugenud… Oota, saksa keeles? Kas see on Michael Ende „Ilma lõputa lugu?“

M: Mhmh.

L: hmm... siis selgub, et ma olen ka lugenud, aga ei ole osanud kuidagi kokku viia.

Ühesõnaga, sai jälle väga veidral kombel mingid olemasolevad infokillud suuremasse raamistikku topitud. Kusjuures ma pean tunnistama, et ega ma eriti midagi enam raamatust meelde tuletada ei suutnud – kuigi ma mäletan, et see ei olnud sugugi vastumeelne lugemine. Teine Ende eesti keeles ilmunud raamat (võimalik, et neid on muidugi rohkemgi), "Momo", jättis natuke sügavama mulje. Võib-olla seepärast, et mulle tundub, et Pratchett vehkis oma audiitorid paljuski sealt maha.

Nädalavahetusel käisime Dijonis kaarte mängimas. Kuna too asub Luxist päris kaugel, tähendas see laupäeval kolme ja poolt tundi automatka (ja pühapäeval teist sama palju tagasi) mis saabunud kuumalaine tingimustes (veel õhtul poole üheteist ajal oli 25 kraadi sooja) ei olnud just eriline moos, õnneks ei pidanud küll ise roolis olema. Kuumalaine jätkus ka mängukohas ja vahepeal tundus, et ma suren sinnapaika maha – konditsioneeri ei olnud (või ei olnud ta sisse lülitatud), lahtistest ustest-akendest hoolimata ei olnud saalis mingit erilist õhuliikumist märgata ja ka käimapandud ventilaatorid ei suutnud üldist leitsakut eriliselt hajutada. Vahel lihtsalt ei ole hea olla põhjamaalane. Mängisime kohati nagu parajad oinad, mõnikord kukkus asju ka ilusti välja ja lõpptulemus oli viisakas, kuid mitte midagi enamat – 10. koht 45 paari seas 54,5 protsendiga.

Laupäeva õhtul käisime oma bandega (Luxist oli 8 inimest, lisaks veel mõned korraldajad) söömas mingis maakoha kõrtsis. Kuigi prantsuse köök omab ülemaailmselt tunnustatud kvaliteedimärki, pean ausalt tunnistama et mulle valmistas see teatava pettumuse. Kõige veidram oli see, et kui ma teen kodus kotlette, siis need maitsevad toorelt paremini kui seal pakutud „steak tartar“ (jah, ma tean küll, et selliste asjade söömine on seotud teatavate terviseriskidega, aga mul savipott). Võib-olla on mul rikutud maitsmismeel, kuid vähemalt üks inimene meie seltskonnast leidis veel, et see asi oleks võinud oluliselt parem olla. Õnneks järgmisel päeval turniiri vaheajal pakutud lõunasöök rehabiliteeris prantslasi natuke.

Ahjaa, ja prantslastel on suhteliselt omapärane arusaam sellest, kui palju on sünnis toidule valmistamise ajal tuld näidata. Minu roa puhul see teadagi oluline ei olnud, aga Maarja tellis mingi asja, „tres bien cuit“, kuid mulle tundus, et meie maal oleks selle asja nimi endiselt „veerandtoores“. 

Elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks. Vähemalt seda viimast kindlasti. Üleeile õhtul tähistas Lux suurhertsogi sünnipäeva. Ja tänu meie korteri asukohale saime me sellest oma osa – tahtsime me seda või mitte. Päeval peeti all orus mingit tüütut kontserti (tüüpiline samasugune jaanipäevaaegne süldimuusika kui Eestiski), see igatahes eriti tore ei olnud. Küll aga õhtul nägime me sellist ilutulestikku, millesarnasele me seni küll peale pole juhtunud – ainult lohe ilmumine jäigi veel puudu. Ja meie rõdu oli selle vaatamiseks tõeline loožikoht – seda peeti nimelt järgmise silla peal (umbes pool kilomeetrit eemal) ja kokku kestis trall ca 20 minutit. Taustaks mängis muusika, mille oli ekstra selleks puhuks kirjutanud õukonnamuusik (uskuge või mitte, sellised asjad on tänapäevalgi olemas!) ja järgmisel päeval väitis leht, et õhku oli lastud 2,5 tonni tulevärgikraami.

Eilse päeva lõime me surnuks sellega, et käisime Frankfurdis Marinil külas. See on selline „on kah“ linn, tuttavail võib külas käia, aga turismitamise mõttes väga palju ei paku – nimelt tehti linnasüdamik teise maailmasõja lõppmängus korralikult maatasa ja väga palju seda vanal kujul restaureeritud ei ole. Need asjad, mis on, on muidugi väga ilusad, aga nagu juba mainitud – neid on vähe. Lisaks sellele on hinnatase seal selline, et Lux ei tundu enam üldse mitte kalli kohana. Kooserdasime siis linna peal ringi, käisime pubidelinnajaos ja jalutasime üle jõe tagasi kesklinna ning kuidagi saigi päev mööda saadetud. Tõsiselt teravaid elamusi pakkus aga tagasisõit Luxembourgi – nimelt oli vaja manööverdada end kõigepealt ühe rongiga Koblenzisse, teisega Trieri ja kolmandaga Luxi. Kui esimesel etapil rong vahepeal seisma jäi ja piloot teatas, et „hilineme 10 minutit“, tundus kõik veel kontrolli all olevat (kiirpilk piletitele ütles, et ligi viis minutit jääb veel varu), aga kui natukese aja pärast tuli uus teade, „hilineme 20 minutit“, siis see enam nii tore ei olnud – jäimegi „oma“ rongist maha seetõttu. Õnneks oli kellaaeg küll hiline, kuid mitte liialt nii et Trieri saime me paarikümne minuti pärast ka järgmise masinaga – ja kontrollile ei pidanud ka pikalt seletama, et mida me vale piletiga seal rongis teeme, ilmselgelt tüüpidel info liikus (mõned mõttelised plussid Deutsche Bahnile). Trieris oli muidugi jälle mõnu pärast asi nii korraldatud, et see tee, kustkaudu Luxi rong minema pidi oli remonti pandud ja meie pidime jälle õige koha üles leidma. Õnneks oli turvavaru päris suur – veerand tundi aega, kesköine tühi raudteejaam (= ainult paar rongi vedelemas) ja lisaks sellele hoiatas meid veel ka meie rongi kontroll, kes nägi meid ringi tuiamas. Ja viimases rongis ei pidanud me üldse kontrolliga maid jagama – ta lihtsalt ei viitsinudki meie juurde tulla ja keeras end lihtsalt mingi pingi peale magama (ilmselt hertsogi sünnipäevast taastumine nõudis oma). Nii et pääsesime kõigest väikese ehmatusega (ja tunniajase hilinemisega).

Mõned pildid kah (enamus Frankfurdi omi on Marini tehtud).

Kuigi inimese põhitoiduseks loetakse leiba, siis minu tuttavad teavad väga hästi, et minu puhul on selleks pigem hapukoor. See produkt on täiesti olemas ka Luxi kaubandusvõrgus - mis siis et natuke ebatavalise konsistentsiga (peamine variant sisaldab 30% rasva, mis tähendab, et pigem meenutab juba võid, on ka olemas 15%-ne, mis on suhteliselt normaalne ja ka 3%ne variant, mida küll pole olnud juhust proovida) ja hirmkallis - pooleliitrine karp maksab pealt kolme euro (ma muidugi ei tea, kuhu on vahepeal jõudnud hinnaralli Eestis). Nojah, eile käisin poes provianti varumas, mh. oli seal hulgas ka tops hapukoort. Müüja lasi kassalindilt kaubad läbi ja siis hakkas hapukoorepakki jõllitama, tõmbas ühe triipkoodi läbi, avas kaane ja lasi sealt teise triipkoodi läbi, keerutas topsi ühte- ja teistpidi ja siis hõikas neiule, kes puuviljaletis kaalu taga oli (kohalik süsteem on selline, et su puuviljad kaalub ära poetöötaja), et kas too saaks kassasse tulla. Too tuligi ja siis anti talle see tops ja paluti ära kaaluda, tulemuseks oli 250 grammi (nagu pidigi olema), mille peale siis kassiir kehitas õlgu ja mainis, et "see tundus nii kerge olevat, et ma ei uskunud, et seal 250 gr sees on". Ühest küljest naera end ribadeks, aga teisest küljest oli see temast väga viisakas.

Teadupärast on meil koduläve ees üks ilgem mölakas sild, sillakaare kõrgusega 45 meetrit, mõõtkava huvides: umbes sama, kui Pikk Hermann, tolle kõrgus on vist 50 meetrit.

Eile õhtul bridžikluppi minnes avanes seal peal mulle omapärane vaatepilt.
Nimelt seisis sillal mingi naisterahvas, keda kaks muud inimest kallistasid ja paarkümmend meetrit eemal olid paar pildistavat Jaapani turisti. See ei ole seal just ebatavaline vaatepilt - lõppeks on silla pealt suurepärane vaade ja pildistavaid turiste/kallistavaid seltskondi on seal pidevalt. Aga asja muutis natuke imelikuks, et kuigi pildistajad olid orientaalset päritolu, oli ülejäänud seltskond europiidne ja väga morni näoga. Lisaks sellele vedeles kõnniteed sõiduteest eraldava vahekivi peal kellegi rahakott. Pannes kõik kokku, tulin ma järeldusele, et tõenäoliselt oli parasjagu teoksil enesetapukatse nurjamine.

Kuna mul oli kellaaja peale minek (ja ilmselt seal midagi enam juhtumas ei olnud), siis ei jäänud ma pikalt passima, nii et ma ei teagi, millega lugu lõppes (näiteks, kas keegi vehkis selle ripakil rahakoti sisse), aga bussis tekkis Maarjaga teoreetiline jutuajamine enesetapumeetodite suhtes. Ja selle käigus leidsin ma, et minu jaoks oleks kõrgest kohast allahüppamine suhteliselt reaalne variant küll - lõppeks on mul niikuinii kogu aeg kiusatus/tahtmine hüpata, kui ma mingi kõrgema koha peal olen ja kui mul peaks olema plaanis elust lahkuda, siis oleks ju viimane variant see teoks teha. Tõsi küll, Maarja jahutas mu entusiasmi, väites et allahüppamine ei ole piisavalt kindel meetod - kuigi 50 meetrit vaba langemist ja kineetilise energia ülekandmine maapinnale tundub minu jaoks küll suhteliselt lollikindlana - ja kui midagi untsu läheb, võib tulemuseks olla halvatus, mis on hullemaks lõpptulemuseks kui surm (lisaks oleks pärast veel piinlik kah). Pealegi ei ole kägarasse kukkunud keha ilmselt ka eriliselt esteetiline vaatepilt...

Ülalmainitust paluks mitte järeldada, nagu ma kavatseks elust lahkuda - sellist asja mul momendil kohe kindlasti plaanis ei ole. Ahjaa, Luksemburgis oleks veelgi vingem sild, kust allahüpet sooritada, aga paraku on seal silla servadel pleksiklaasist kate (umbes nagu jalgpallimängu ajal varumängijate pinkidel), mis tähendab, et  silla serva ületamine on tõsiselt keeruline. Ilmselt ei ole tegu küll niivõrd ettevaatusabinõuga suitsidistide vastu, kui tuuletõkkega - seal ülal on kohati päris korralikud iilid võre vahelt läbi pressimas.

Eesti spordi „suurepärane“ nädal jätkub. Kui kõigepealt saime meie Bonnis Rahvuste Karikal viimase koha ja jalgpallikoondis Itaalialt 0:3 kesta (mis mõlemad on küll piinlikud, kuid mitte veel otseselt häbiväärsed sündmused), siis eilne jalgpallurite mäng Fääridega oli tõeliselt hale (nendele, kes ei tea – Fäärid said üle paarikümne aasta esimese võidu, mäng lõppes 2:0). Juba esimese poolaja keskel, kui seis oli veel 0:0, tekkis mul mängu vaadates küsimus, et kuidas neil õnnestus Itaalialt „kõigest“ 0:3 tappa saada. Lisaks sellele sai Kaia Kanepi kaotuse mingilt edetabelis kolmandas sajas olevalt mängijalt, keda ta loogiliselt peaks vasaku käega mängideski võitma. Tahate ma ennustan, kuidas läheb EM finaalturniirile püüdleval käsipallikoondisel, kellel on sel nädalal ees mängud Makedoonia ja Ungariga?

Kunagi oli jalgpall kindel unerohi. Kui ma üritasin kolmapäeva õhtuti Meistrite Liiga mänge vaadata, siis õnnestus mul haruharva üleval püsida kauem kui teise poolaja keskpaigani. Aga nüüd lõpuks nägin ka mina ära ühe olulise jalgpallimängu, mida oli lausa lust vaadata - jutt teadagi Barcelona - ManU vahelisest meistrite liiga finaalist. Barcelona oli lihtsalt võimas, arvestades et vastased ei olnud ka päris "s... pealt riisutud" oli selline ülekaal täiesti hämmastav. Üks Soccernet.com'i korrespondent kirjutas selle kohta päris hästi (minu üsna vaba tõlge): "Mängu vaheajal arvasid ülekannet kommenteerivad Inglise eksperdid, et United võib selle mängu võita. See oli päris mõistlik eeldus – arvestades kogu universumis toimuvate sündmuste juhuslikkust ja tõenäosusteooriat, mille kohaselt võib suvaline asi teatava tõenäosusega aset leida."

Vahel kukuvad asjad väga naljakalt oma õigetele kohtadele. Nimelt teadsin ma juba ammu, et eestikeelne laul "Vildist kübar", mida kunagi laulis kas Jaak Joala või Tõnis Mägi (ma arvan, et Joala, aga ma pole selles päris kindel), on kaver Procol Harumi laulust "Homburg". Mis või kes on Homburg, sellele pole ma kunagi viitsinud mõelda, aga sügisel Trieris käies sain teada, et tegu on siinkandis asuva Saksamaa linnakesega. Ja endiselt jäi mulle segaseks, miks pidi Procol Harum sellest laulu tegema või miks tal eesti keeli selline pealkiri/sõnad on. Täna hommikul käis läbi plõks ja kõik sai selgeks - lisaks linnanimele tähendab "homburg" ka teatavat kaabut.

Tuttava olemisega nägu, homburg peas

Pühapäeval käisime Maarja kolleegidega väljasõidul Saksamaal, Koblenzi lähedal asuvas kohas nimega Maria Laach. Retk oli tore hoolimata põgusast äikese-vihma-rahehoo kätte jäämisest, Maarja tegi sellest ka illustreeritud ülevaate.


Esmaspäeva hommikul tuli tegeleda intuitiivse arvutikäivitamisega. Nimelt tabas meid (teist esmaspäeva järjest) halb üllatus - suurem masin lihtsalt keeldus mingist punktist edasi minemast (ja ka "safe mode" jooksis kokku). IT-vallas olen ma paras oinas (ja Maarja kah ülemäära osav pole), mis sai tähendada ainult üht - häda. Kuna eelmisel esmaspäeval oli õnnestunud probleem lahendada tavalisest käivitusrutiinist mööda hiilimise ja viiruskontrolli tegemise abil, mis küll ühtegi viirust ei leidnud aga peale seda lasi aparaadi ilusti käima panna, siis proovisime me ka seekord sama vahendit - ja taas see töötas. Ühesõnaga meie võhiklik järeldus on selline, et meie viiruskontroll (mille korraline tööaeg on pühapäevale topitud) on lihtsalt kuidagimoodi segi läinud. See ei tõsta kuidagi moodi mu arvamust viirustõrjetest, mul oli juba enne kahtlus, et Franklini kild: "any society that would give up a little liberty to gain a little security will deserve neither and lose both" kehtib sama hästi ka nende kohta (vähemalt see "lose both" osa).

Kuuldes, et Eesti on saanud Eurovisioonil finaali, tärkas minuski sportlik huvi, et mis laul siis sel aastal välja saadetud ja leidsime, et võiks siis ju youtube'ist selle üles otsida. Tuleb tunnistada, et üle kaheksa sekundi ma seda kuulata ei tahtnud (aga edu talle sellegipoolest!)...

Pühapäeval käisime Metzis turistitamas. See asi oli meil juba päris ammu kavas olnud, aga alati oli kas ilmateade või meie viitsimise tase selle sealt maha kriipsutanud, kuid üleeile tundusid need kaks asja lõpuks ometi klappivat (kuigi ma pean tunnistama, et +27 varjus mind väga rõõmsaks ei teinud) ja ronisimegi rongi peale. Seal tabas meid selline halb üllatus, et kuigi kaardi pealt tunduvad Trier ja Metz Luxist üsna võrdsel kaugusel olevat (ja rong sõidab sama aja), on pilet viimasesse hulka maad kallim - kui Trieris saime kahekesi edasi-tagasi ära käia ca 18 EURi eest, siis Metzi tripp läks maksma 30 EURi. Võib-olla oli asi rongis - Metzi viis meid tehnika viimane sõna, samas kui Trieri sõitsime pigem (suure ja vinge) trammivaguniga. Ja lisaks kõigele oli Trieri minnes vaade vaguniaknast oluliselt parem!
No oli nagu ta oli, kohale jõudsime me ilusti. Huvitaval kombel ei suvatsenud rongis kontrolörid meie pileteid kontrollida ei sinna- ega tagasiteel (nad üldse ringi ei käinudki). Võib-olla me saime nende funktsioonist vale ettekujutuse, äkki on Lorraine'is Keskerakond võimul ja tegu oli hoopis "reisisaatjatega", kes kasseerivad pappi lihtsalt kohaloleku eest.

Metz ise on Moseli ja mingi väiksema jõe liitumiskohal asuv ca 130 000 elanikuga linn, mis on Lorraine'i (Lotringi) regiooni keskuseks. Kuna ta asub üsna Saksa piiri lähedal - ja prantslaste-sakslaste omavahelised suhted on nagu ülbevõitu naabritel ikka, siis on tegemist suhteliselt tähtsa sõjalise tugipunktiga, ükskõik kumma poole käes ta iganes parasjagu on olnud. Sellest tulenevalt oli linn täis igasuguseid sõjalise taustaga sambaid, erinevate ajastute marssaleid jäi meie marsruudile vähemalt kolm, maailmasõdade lõpu mälestusmärke samuti ja ühe linnavärava peal olid tahvlid, mis kirjeldasid nelja erinevat episoodi, mis tolle konkreetse värava juures aset olid leidnud.

Teine asi, millest seal linnas kubises, olid purskkaevud - neid oli igasuguseid, suuremaid ja väiksemaid, purskavaid ja nirisevaid, uhkemaid ja veel uhkemaid. Linn ise küll väga suur turismipesa ei tundunud olevat - hoolimata ilusast ilmast - või siis võib-olla liiga ilusa (loe: palava) ilma tõttu - oli rahvast väga vähe liikvel. Väga paljud hooned olid kollased - ju siis kohapeal oli siis sellist kivi vabalt saada (värvi järgi ütleks, et ilmselt oli tegu liivakiviga - see oli täpselt liivakollane - aga kui kellelegi kivid huvi pakuvad uurigu ise järgi, mina ei viitsinud). Kollane oli ka kohalik kirik - ja vat see oli üks tõeliselt vägev ehitus. Kui ma olen seni tundnud suurt vaimustust Trieri toomkiriku suhtes, siis Metzi oma oli vähemalt sama vägev - aga fookus oli kujude asemel vitraažidel -  nad olid eredavärvilised ja väga ilusad ning praktiliselt kõik seinad olid neid täis - mis arvestades seda, et kirik oli tõeliselt suur kolakas, tähendas seda, et neid oli ikka tõeliselt palju (mingite vitraažide tegemise juures olevat käpp olnud Marc Chagall). Hea oli ka see, et kirikus oli suhteliselt palju seletava tekstiga tahvleid, nii et ei pidanud üleliia leiutama, mis mingi asi on.
Huvitaval kombel jätsid mulle hea mulje ka linna postimaja ja raudteejaam - mõlemad väga imposantsed, suured ja ilusa teostusega. Aga eks ilusaid maju oli seal veel. Kokkuvõttes võib öelda, et kuigi Metzi kesklinn tervikuna ei olnud just päris Trieri omaga võrreldav vaatamisväärsus, oli sealgi päris palju ilusat ja mul on väga hea meel, et ma seal ära käisin. Klõpsutasime ka peotäie pilte, neid näeb siin.

Üks vana nali: "Kui poksijate seas korraldati küsitlus, kas poks võib mõjuda ajule kahjustavalt, siis pooled vastasid eitavalt ja pooled ei saanud küsimusest aru".

Tänane Postimehe "spordiuudise" pealkiri: "Mike Tyson: vahel ajan end jumalaga segamini"

Kui veeta aega öösel kella kolmeni niiviisi, et mängida arvutis Heroes of Might and Magic'ut ja selle kõrvale lugeda Robert Jordani "The Wheel of Time'i" esimest raamatut (asjassepühedamatutele - suht Tolkieni stiilis kirjutatud asi, aga mulle isiklikult meeldib kõvasti rohkem), siis on unenägude sisu igatahes garanteeritud. Lisaks andis oma panuse ka eile toimunud Inglise jalgpalliliiga voor - kogu action leidis aset jalkaväljakul.

Külaliste hooaeg jätkub (tõe huvides tuleb mainida, et üks nädalavahetus jäi siiski vahepeal vahele ja tõenäoliselt ka järgmisel nädalal on selline ootamatu olukord tekkimas, et meil polegi kedagi siin külas). Seekord siis käis läbi mu väiksem vend Henrik. Erinevalt eelmistest küladest oli ta varustatud ka autoga, kuna ta võttis ette marsruudi lennata Tallinnast Weezesse (see on see jaam, mis Ryanairi kirjades kannab nime „Düsseldorf“, aga tegelikult asub samanimelisest linnast ca 80km eemal vanas sõjaväebaasis) ja üüris sealt auto, millega Lux’i sõita. Autoks anti talle mingi tõsine püss (Volkswagen Golf GTI kui mu mälu mind ei peta), millega ei olnud eriline probleem kahesaja peale kiirendada (mida ta ühe korra ka katsetas). Kuna Luxis on minu teada kogu linnas parkimine tasuline (ja kontrolörid on üliaktiivsed), siis tekitas küll muret küsimus kuhu auto jätta – parkimismaju on siin nii et ulub, aga päev parkimist läheb maksma suurusjärgus 20 eurot ja sellist pappi ei raatsi ju mittemillegi eest välja käia. Õnneks sattusin paar päeva varem maaklerilt küsima, et kas siin linnas kuskil ka tasuta parkida saab, et nädalavahetuseks oleks sellist varianti vaja ja ta leidis meie murele üheainsa liigutusega lahenduse: meie oma maja keldris otsivat üks parkimiskoht üürilist ja seisvat hetkel tühjana, võtku me lihtsalt too! Ideaalne. Ainuke nõks oli selles, et kui Henrik kohale jõudis, ei õnnestunud kuidagi leida, kuidas parkla uks lahti käib – seal oli mingi ruloomoodi asi ees, aga ühtegi käepidet ega nuppu ei paistnud. Lahendasin asja siis niiviisi, et võtsin sealt alt kinni ja lükkasin rulood üles – see hakkas küll teiselt poolt alla tulema, aga ruumi oli täpselt niipalju, et auto läks vahelt läbi.

Järgmisel hommikul väljumisel aga selgus tõsiasi, et kuigi väljumisaval on sarnase ruloo küljes ka käepide, siis seda kuskil suunas liigutada ei õnnestu. Üks variant tundus olevat „pätti teha“ ja sissesõiduluugi kaudu väljuda (no vaevalt keegi laupäeva hommikul kell kaheksa meile seal vastu tuleb), aga otsustasime asja siiski lähemalt uurida – ja tõepoolest kuskil paar meetrit autost tagapool leidsime seina pealt ühe lukuaugu, kuhu topitud maja võti keerdus ja uks avanes kui võluväel. Ette rutates võib öelda, et õhtul naastes õnnestus majja sisse pääseda täpselt samal moel, kui oli teada, mida me otsime ja et see võib olla ukseavast päris kaugel, siis leidsime ka välimise lukuaugu ilusti üles.

Miks meil muide nii vara oli vaja väljuda, oli see, et Henrik kollektsioneerib ja vahendab paberrahasid ja Hollandis, Maastrichti lähedal asuvas Valkenburgi-nimelises pisilinnas toimub kevadeti selle ala fanattide mess. Luxi ta tuligi seetõttu, et tabada kaks kärblast ühe hoobiga ning sealgi ära käia. Kui ta sinna startis, siis leidsin, et lähen kah kaasa (hommikul kell kaheksa ei ole vara, vähemalt mitte minu jaoks) ja kügelen päeva Maastrichti peal kuni tema oma rahadega jändab. Tee peal jõudsin järeldusele, et kuna valget aega jagub, siis lähen samuti messile kaasa ja vaatan, mis toimub, küll Maastrichti peal jõuab ka õhtul tuuritada.

Mess igatahes oli tõsiselt vinge, ülal oli sadakond lauda ja külastajaid veel hulka rohkem, lauad olid rahavirnasid ja –albumeid täis ja vinge seletamine ja äri käis (kuulsin jutukatkeid u. nagu: „…aga selle raha serv on beežikas, mitte kollane nagu tavaliselt…“ jms, ühesõnaga inimesed olid innuga asja kallal). Kui mõelda sellele, et ilmselt enamus külastajaid olid diilerid, kes leiavad sealt igasugust träni mida hiljem kasuga edasi müüa, tuleb tunnistada, et tegu on ühe kuradima vinge äriga. Sellest hoolimata ei suuda ma ise ilmselt kunagi aru saada, mis kuradi pärast peab inimene korjama raha lihtsalt selleks, et saada kokku mingi maailmas olemasoleva rahatähe kõigi aastate väljalasked (ja seetõttu sellise äriga ilmselt tegelema ei hakkagi). Aga noh, pole ka minu asi, peaasi et tüüpidel endil silmad särasid. Ise käisin seal ringi nagu kunstinäitusel (igatahes märksa huvitavam oli kui moodsa kunsti muuseumides) ja vaatasin siis, missugust kraami ka vedeleb – muuhulgas nägin ka ära Zimbabwe 100 000 triljoniste dollarite sõrmejämeduse pataka, hinnaga suurusjärgus saja Euro alla (praeguseks on nad sellest monstrumist loobunud ja rahadel N nulli ära kaotanud). Isiklikeks lemmikuteks said Prantsusmaa frangid, suht ilusad rahad olid. Vaatasin ka, et millel siis on kõige suurem hinnasilt küljes ja fikseerin ühe klaasi alt Norra-Taani neljakroonise sedeli aastast 1793 (või 1794?), mille kõrval oli selline number nagu 144 000. Tõenäoliselt oli see küll Norra kroonides, mitte eurodes (seega eurodes oleks see ca 10 korda vähem), aga sellest hoolimata päris kole summa.

Üks sellest frankide seeriast, mis mulle meeldima hakkas

Igatahes sai Henrik oma asjad poole päevaga aetud ja seejärel võtsime ette Maastrichti ja Liege’i peal jõlkumise, mis mõlemad jäid Lux’i tee peale. Suht toreda kesklinnaga olid nad mõlemad (selline tüüpiline Beneluxi  - Lääne-Saksa tüüpi vanalinn) – oli jõge (Maas/Meuse), kirikuid, kindlusemüüre ja ilusaid maju. Kui me olime Maastrichtis vaevalt veerand tundi olnud, siis juba kvalifitseerusime me kohaliku geograafia ekspertideks. Nimelt jäi meile parklast kesklinna jalutades tee peale üks dönerikoht, kust võtsime kumbki saia ja õlle hambusse ning läksime istusime linna keskväljaku trepile maha einet võtma (siin on tõeliselt suvised ilmad olnud). Kohe oli juures üks paarike, kes küsis, et kust me need leidsime… J

Pühapäeval kasutasime siis juhust, et meil on autoga küla ja võtsime ette tripi mööda Luksemburgi Veiniteed – st. mööda Moseli jõe kallast, mis on Luksemburgi-Saksa piiriks. Alustuseks läksime Schengenisse (kust oli näha nii Saksa- kui Prantsusmaa, kuna see on nii piiripealne koht, siis sellepärast seal Schengeni leping alla kirjutatigi) ja hakkasime sealt mööda jõge üles sõitma kuni lõpuks jõudsime Trieri. Kuna tegu oli pühapäevase päeva ja ilusa ilmaga, siis olid kõikjal metsikud rahvamassid – merd Luksemburgis ju pole ning inimesed käivad jõe ääres kuurortis. Kogu jõgi oli palistatud viinamarjaistandustega (minu „educated guess“ – nad teevad seal Moseli veini) ja linnakased nägid välja sellised, nagu oleks mõni elukutseline kitšikunstnik need kujutanud.

Nagu ikka, sai hunnik pilte klõpsutatud, Maarja pani need üles siia.

Diskleimer: mul puuduvad Andrus Veerpalu küsimuses väga tugevad tunded, ühest küljest on mul küll kahju, et temaga nii läks, aga teisest küljest suhtun ma valemängijatesse suure põlgusega, isegi kui nad „omad“ on (parem olla vaene, aga puhta südametunnistusega.). Siinkohal ka kaastunne (?) leedukatele, kes jäid just ilma eelmise aasta EM-kullast, kuna nende maratonijooksja Balciunaite põrus samuti dopingutestiga. Veel üks põhjus, miks tänapäeval (individuaal)sporti mitte jälgida, kuna tegelikud võitjad võivad selguda alles aastate pärast. Eilne päev läks igatahes Eesti spordiajalukku, kahjuks küll mitte kuldtähtedega märgitult. Ise ma ei taha maaslamajat tümitama hakata (esiteks lihtsalt ei taha, teiseks on tal niikuinii sant olla ja kolmandaks minu arvamus ei ole selles küsimuses absoluutselt oluline), samuti puudub mul igasugune illusioon tippsportlaste puhtuse suhtes – ilma keemialaborita nad niikuinii ei eksisteeri ja mul pole õrna aimugi, mis kriteeriumide kohaselt on mõned droogid kuulutatud lubatuks ja teised keelatuks. Mul on tegelikult ka üsna ükskõik, kas Veerpalu tegi teadlikult pätti, tegid seda tema taustajõud või siis on ta õnnetute asjaolude kokkusattumise ohver ja suusataminegi mulle erilist huvi ei paku (igav ala ja ise ka ei tegele), ühesõnaga – võhik missugune (kuigi loomulikult mullegi, nagu ilmselt kõigile, oleks rohkem meeldinud, kui ta oleks süütuks osutunud).

Mis aga mulle huvi pakkus, oli jälgida inimeste reaktsioone sündmustele (kommentaariumides, FBs ja muudes sarnastes kanalites).

Esialgu kui Postimees oma artikliga välja tuli, olid kõik maruvihased Pahvi ja Kochi peale (kui ma lugu lugesin, ma nimesid ei vaadanud ja olin miskipärast kindel, et see on niikuinii Pulleritsu poolt kirjutatud) – kuidas julgevad need valada grammikese tõrva Veerpalu mainele, kes teadupärast on püham kui paavst ja õilsam kui Henry Dunant (siin Luxembourgis on Punase Risti päevad, kogu linn juba märtsi keskpaigast saadik ristilipukesi täis, hertsogilossil nad siiski hoiavad veel esialgu oma trikoloori).

Nojah, ega see ju ilus ei olnud „külajutte levitada“ – kuni ametliku kinnituse saabumiseni oleks olnud ju viisakas eeldada (vähemalt Eestis) mehe süütust, seda enam, et ca 10 aastat tagasi oli ju ka Šmiguniga sarnane saaga, kus ta andis dopingutesti, mille A-proov oli positiivne ja B-negatiivne, aga eks võib ka PMist aru saada – nende leib on info avaldamine ja soovitatavalt rutem kui teised, ning ilmselt oli neil paras põhjus eeldada, et nende allikad on tõepärased, kui nad sellise kaaluga pommi lõhkavad.

Üks pühast vihast haaratu võttis isegi vaevaks täita kõik Postimees Online spordiuudiste kommentaariumid üleskutsega PMOLi boikoteerida laimava ja igasuguse tõepõhjata artikli avaldamise eest. Nüüd on siis pauk käes ja ma mõtisklen, et kuidas võivad end tunda need tõsiusklikud, kes jõudsid juba igal pool oma vaateid kuulutada ja end sellega pehmelt öeldes lolliks tegid. Ma olen tähele pannud juba, et tekkinud on süüdlaste ring:

A) Postimees, kes asja välja kaevas (ehk siis Pahv-Koch-Pullerits) – nagu ikka saab peksa sõnumitooja.

B) Dopingukütid , kes kasutavad mitte veel korralikult välja töötatud metoodikat ainete avastamiseks.

C) Alaver ja co, kes kahtlemata midagi Veerpalule manustasid ilma tolle teadmata.

D) Norrakad, kes on julgenud kogu aeg Veerpalut kahtlustada ja nüüd raipesööjatena kivi alt välja ronivad – kuradi astmaatikud sellised! (ma ise tegelikult arvan ka, et kui sul raisal on astma, ära tee teistele keelatud arstimite abil tippsporti, aga ma olen sellel teemal võhik ja ei tea, mis seal taga täpselt on) Vähemal määral ka rootslased ja soomlased (vaadaku ise, mis nad Lahti MMil 2001 tegid!) ja üldse kõik, kes  antud teemaga seoses Veerpalu kohta halva sõna leiavad.

E) Kesiganes, ainult mitte Veerpalu.

Usklike koordineerimiseks on Facebookis juba ka külg „Usun Andrust!“, kus liitujaid on nii et ulub (minu meelest räägiti suurusjärgust paarkümmend tuhandet?). Mu meelest selle kohta on kaks väga head kommentaari juba tulnud: „Kes ütles, et eestlased ei ole usklikud inimesed“ ja „Püha Andruse kiusamine“.

Ma ootan huviga, kuidas haakub Veerpalu lugu teise viimasel ajal palju lärmi tekitanud asjaga – Aaviksoo jutuga rahvuslikest müütidest, mis ei peagi tõele vastama, kuna aitavad rahvast mobiliseerida. Igatahes enne Suusaliidu pressikonverentsi, millest loodeti imet (mina olen piisavalt rikutud, et ei lootnud, eriti peale Alaveri vastust küsimusele tema puhta südametunnistuse kohta, mis kõlas: „Tänasel päeval küll“) nägin veel ka arutelusid umbes stiilis „ja kui A-proov oligi positiivne ja Veerpalu võttiski dopingut, ei tohiks sellist lugu avaldada sest kui ta B-proovist puhtalt pääseb (või võib-olla ka niisama?), ei tohiks väikerahvalt nende kangelast ära võtta!

Minu prognoos on, et kui lugu lõpeb nii nagu teisel 40-selt dopinguga vahele jäänud legendil Harri Kirvesniemil (st. ta jääb süüdi, kuid varasemaid tiitleid talt ära ei korjata), siis kuskil kümne aasta pärast on Eesti teadvuses lugu salvestunud sellisel moel, et Veerpalu oligi ainult õnnetute asjaolude kokkusattumuse ohver ja kogu ülejäänud maailm on paha ja õel, kui usub, et tegu oli paadunud dopingusõltlasega.

Mulle meeldib Luxembourgi Ernsteri raamatupood. Kuna ma ükskord sattusin seal kogemata kombel ostma raamatu, mis osutus sarja (Robert Jordani "The Wheel of Time") 13. osaks, siis sellest tulenevalt tuli sinna tagasi minna, et üritada hankida sarja esimesi osi, et lõpuks lugemisjärg sinnamaani jõuaks (selleks on vaja nii ca 10 000 lk läbi kammida). Loomulikult neil seal sees seda ei olnud, aga nad lubasid selle mulle tellida ja e-mailile sõnumi saata, kui asi on kohal. Ma olin nende peale küll esialgu kuri, kui nädala jooksul mingit teavet tulnud ei olnud, aga kui läksin kohapeale, selgus, et see on täitsa riiulis mind ootamas. Ja nende meili leidsin oma spämmifolderist, raamat oli kohale jõudnud järgmise päeva (mis oli laupäev) lõunaks.

Hiljem läksin järgmisi osasid tellima, ühe kohta öeldi, et ilmselt jõuab ruttu, teise puhul hoiatati, et võib minna kauem aega. Selgi korral olid mõlemad raamatud kohal järgmisel päeval kell 12 - ei mingit jokutamist ega venitamist! Ja kasseerisid nende eest kui mitte just päris kaanehinna, siis mitte üle poole EURi rohkem (ei vaadanud neid hindu nii täpselt). Mina olen rahul.

Bridžis Eesti A-Liigas tõestas Druva peale paari vaheaastat, et on Eesti parim tiim. Kuigi ma ise ei osalenud, siis heameelt tegi see ikkagi - õnnitlused Olafile, Leole, Svenile ja Vasjale!

Märtsikuu on möödunud külastajaterohkelt (algul Maarja õde sõbraga ja seejärel üks Maarja sõbrants). Sellega seoses on Luxi kesklinn juba täiesti risti-põiki läbi kammitud, teksad auklikuks kulutatud ja varba all vill. Kuna juba aprilli alguses on veel mu venda oodata, siis tuleb loota, et vahepeal õnnestub natuke logelemisele pühenduda ja taastuda.

Eilne päev Trieri peal defineeris meid ära kui "tüüpilisi turiste" - selleks, et tund aega parajaks lüüa, istusime linna keskväljakul peene koha välikohvikusse maha ja võtsime ühe (kuradi kalli) õlle. Aga kaugemale ka minna ei viitsinud...
Väljaku ääres oli üks udupeen kirik, lähedamal vaatlemisel selgus, et see on pühendatud sellisele tüübile, kelle olemasolust (või mitteolemasolust) mul polnud varem vähimatki aimu: nimelt Püha Gangolf. Krt, vanal ajal jooksis neid pühamehi ilmselt küll ringi karjakaupa nagu kirjuid koeri.
Stiilipunktid nime eest sai bodypiercing shop Stigma (y)
Sekspoode oli linnas kaugelt rohkem, kui vanalt ja väärikalt piiskopkonna keskuselt oodata oskaks - me nägime sihitult ringi jalutades viite (tõsi küll - neli neist suhteliselt kompaktselt ühes kohas).

Bridžirindel toimusid vahepeal Eesti juunioride meistrikad ja need tõid kaasa ühe uue rekordi. Kahjuks küll negatiivse - osales ainult 10 paari, niivõrd väike pole osavõtt kunagi varem olnud. U-20 arvestusse kuuluvaid paare oli neist kolm, seega kõik nad said osalemise eest medali. Mage värk ma ütlen.

Vähemalt perekond Aava naispoole bridžientusiasmi tekkimisega on kaasnenud, et mingi naiste koondise püsireglement on üles pandud, see on positiivne. Eks näis, kas see jääb taas projektiks konkreetse turniiri suhtes või saab aluseks pikemaks ajaks.

Ise ma tunnen kiusatust aktiivsest tippbridžist vähemalt ajutiselt tagasi tõmbuda ning piirduda lihtsalt kaartide tihisse loopimisega - entusiasmiga on sedapuhku kööga ja ma ei leia stiimulit, et ennast arendada, koondisega kuskile paariks nädalaks pressima minna ja ringi rabeleda, seega soovitasin Leol Olafiga koondise valikturniir kokku rääkida (kuigi see on ainuke turniir Eestis, kus mulle tõesti meeldib mängida, kuna keskmine tase on kõrge ja sa oled vähem saali "armul"). Pikemalt kirjutan ilmselt antud teemal kunagi hiljem. Mängu ennast ma igatahes maha jätta ei kavatse ja ilmselt jään oma vana rasva pealt Eesti tipptasemel mängima elu lõpuni (või selle aja lõpuni, kui Eestis veel organiseeritult mängitakse).

Nüüd on siis ilmselt kätte jõudnud see hetk, kus Lux on Eestist kaks aastaaega ees: käisin täna 5 km kaugusel poes õlle järel ja seda lühikeste varukatega särgi väel, esimese liblika nägin ka ära - erekollane selline. Eluga võib täitsa rahul olla...

Valimised on üks suur kaardimäng: kõigepealt saadetakse sulle mingi valijakaart, seejärel tuleb leida ID-kaart ja end sisse logida ja kõige lõpuks korraldada kaarditõmme, et kelle poolt oma hääl anda (olles siiski enne kahandanud võimalike adressaatide ringi kahele). Kõige sellega ma sain hakkama, aga vot ID-kaardi teine parool enam kuidagi meelde ei tulnud.. Kui ma paari päeva pärast kolmapäevalt selle hankisin, siis muidugi ei olnud ka hääletamisega kiiret enne õhtut - ning sisse logides tervitas programm mind teatega, et e-hääletamine on veerand tundi tagasi lõppenud. Nagu mida kuradit - valimisteni on veel neli päeva aega ja juba keeratakse kraanid kinni. Nojah, ega ma nüüd üleliia löödud ka ei olnud, ma olen muutunud piisavalt apoliitiliseks ja küüniliseks ning sel aastal eriti tundus, et nagu tegelikult üldse ei tahaks kuhugi oma häält ära anda, niikuinii on pärast piinlik. 

Eile käisime Maarjaga kevadilmade puhul all orus väiksel piknikul (tõsi küll, murule istuma veel ei kippunud), polegi varem nii varasel aastaajal vabatahtlikult pargipingile veinikest jooma roninud. Klõpsutasime seebikarbiga ka paar pilti (rohkem ei viitsinud), Maarja pani lingi nende kohta ka oma plogisse üles.

Mida veidrat leiab internetist:

Üleskutse Facebookis: Kallis Eestimaa rahvas, süüdakem täna küünal Haapsalu väikelastekodu põlengus hukkunud laste mälestuseks...

Kehvasti läks küll, aga mälestusseisak, nagu tüübid (EL välisministrid) Brüsselis ette võtavad, oleks nagu paslikum. Ütle veel, et poodu majas ei pidada nöörist kõneldama.

Kui eelmine lugu on kurb, siis see-eest järgmine on märksa lõbusam. Nimelt nädalake tagasi esitas Vallo mulle mälumänguküsimuse - kelle kohta ütleb eestikeelne Wikipedia artikkel järgmist:

„Ta mängib poolprofessionaalsel tasemel amatöörliigas korvpalli. Endisest tsentrist on ta taandunud ääremängijaks, kelle relvaks on hea külgvise (~35% tabavusega)“?

Juurdlesin asja üle, kuigi mulle tundus, et väide ise on juba väga imelik, sest:
A) Amatöörliigas ei mängita poolprofessionaalsel tasemel
B) Eriti ei tehta seda Eestis, kus poole meistriliiga kohta võib öelda, et mängivad poolprofessionaalsel tasemel (ja see on nende kohta veel hästi öeldud)
C) 35% tabavus ei ole just eriline märk snaiperlusest, igatahes kindlasti pole see asi, mida „relvaks“ nimetada tasub.

Aga see selleks, mõtlesin natuke asjade üle järele ja ega ei viitsinud välja mõelda, et kes võib taoline kahemeetrine kapp olla, kes vananedes keskelt äärele ronib (enamasti toimub vastupidine protsess). Vastus oli igatahes selline, nii et Shaquille on mitukümmend sentimeetrit pikkuses kokku tõmmanud ja korvi all müttamiseks vajalikust lihasmassist 30 kg kaotanud. Igatahes ma irvitasin päris kõvasti kui seda nägin.

Peaks ka enda kohta mingi Wikipedia artikli kirjutama ja ka midagi lõbusat sinna sisse kirjutama (nt. poolprofessionaalne mälumängur, kes on paar korda telemängus rahadesse jõudnud)…

Kuna ma olen lähikonna poodides enamuse erinevaid õllesid läbi testinud (mh ka Sagres Bohemia), siis võtsin eile ühe 6,5%-se, millest Olafil oleks vähe rõõmu - isegi oma kollektsiooni jaoks paremat eksemplari ta sealt ei saa - kork lage mis lage. Õlle nimeks osutus Wëllen Ourdaller, kohalik Luxi õlu, vist Simoni firma teeb seda. Asja õhtul lähemalt uurides selgus, et nad on õlle sekka tatart toppinud – ma pole varem midagi sellist küll kohanud. Ja vot need kaabakad on hakkama saanud tõeliselt hea joogiga, kiidan kõvasti ja soovitan ka kõigile teistele! Panen pildi kah juurde:

Ilmad on siinkandis ilusaks keeranud - vahepeal oli paar päeva sulaselget päikesepaistet - ja väljas võib rahus ilma jopeta käia (kampsuni kaasabil siiski). Kasutasin seda ära, et tutvuda kohaliku kaubandusvõrguga - loomulikult ennekõike selleks, et leida Mort Subite'i õlle, kuna ma ei viitsi ju ometi nende pärast pidevalt viiekilomeetrilist jalgsimatka Bertrangesse ette võtta - ja teised 5km õllesid täis seljakotiga tagasi.
Kui seni oli mu marsruudid viinud mind peamiselt kesklinna, siis nüüd otsustasin sooritada kannapöörde ja enda jaoks kaardistada raudteejaama tagust ala, sisuliselt omaenda tagahoovi (me elame raudteejaamast 5 minuti lonkimisteekonna kaugusel), kus pidi olema selline portugali-kreeka sisserändajate pesapaik. Tulemuseks oli, et leidsin küll lähikonnast 4 poodi (2 neist päris suured sellised), kuid mitte üheski Mort Subite'i ei olnud. Selle peale otsustasin muuta taktikat. Kuna ma teadsin, et vähemalt ühes Delhaize poes seda olemas on (seesama Bertrange oma), siis otsisin netist välja kõik Luxembourgi linna aadressiga Delhaized - olgugi, et kõigis neis ei pruugi vajalikku artiklit leiduda (nt. raudteejaama kõrval olevas ei ole), siis mõnes võiks ju ometi olla. Hakkasin siis ükshaaval neid läbi kammima - tulemuseks see, et kolmest null ja lisaks tuvastasin tee äärest veel umbes neli suuremat või väiksemat poodi, millest mitte ükski Mort Subite'i oma kaubavalikus ei oma, küll aga oleksin võinud hankida nt. Jaapani õlut - leidsin ühe Aasia kraamiga kaupleva poe, kus oli ikka igasugust veidrat toidukraami (peaaegu oleksin purgi litšikonserve hankinud, aga ilmselt jääb see järgmiseks korraks), mh. kahte sorti Jaapani ja veel mõningaid hiina õllesid. Seda träni ma siiski ei puudutanud, vaid jätkasin Belgia omade degusteerimisega. Kuigi nad ise on oma õllekultuuri üle uhked, pean oma häbiks tunnistada, et minu arust on nad maailmarekordi omanikud suhteliselt joodamatute õllede arvu osas - seni on kangetest õlledest hästi joodavaks osutunud vaid Orval. Seekord siis hankisin asja, mille nimi oli "Kwak" (nimi ilmselt sellest, et peale õlle joomist tuleb üles tavapärase "krooksu" asemel selline heli), oli küll mõnevõrra parem enamustest oma kaasmaalastest, aga ma arvan, et siiski jääb see viimaseks korraks seda marki proovida.
Homme ootab mind vist taas jalgsimatk Bertrangesse - kui ainult ilma peaks.

Head uut aastat!

Maarjal pidi täna mingi uue aasta üritus olema ja ma omast arust tegin nalja, et kas uus Hiina aasta või. Selgus, et täpselt nii see ongi - hakkab pihta jänese aasta (mis aasta lõppes, seda ma küll ei tea, pühvel vist?).

Huvitav on see, et seda aastat nimetatakse vaheldumisi kas kassi- või jäneseaastaks, kuigi sellisel aastal sündinud eelistavad praktiliselt kõik seda kassiks kutsuda. Vaatasin siis, et miks see nii on ja leidsin Wikist seletuse, et hiinlastel on see küll jänes, aga hieroglüüfi hääldus (u. mau) on väga sarnane kassiga nii et kui see Vietnamisse jõudis, siis muutuski jänes kassiks.

Muidugi olevat jänes ja kass nülitult väga sarnased loomad - väidetavalt pidi turult jäneseliha ostes heaks tavaks olema käpad kaasa panna, kuna muidu olevat lihakeret suht raske eristada.

Vägisi kipub kodune tunne peale tulema: lund tibab ja maja ees seisab heleroheline Getz. Muide, sõrnikud koos hapukoore ja vaarikasorbetiga on väga head, kuigi sorbetti ei tohiks liiga palju panna - liiga intensiivne maitse (mitte, et vaarikamaitse otseselt halb oleks).

Eile õhtul hakkas mind paeluma küsimus, et mispärast on Eesti keeles jaanalinnul justnimelt selline nimi kui üheski muus minule teadaolevas keeles ei ole see isegi midagi ligilähedast. 

Vusserdasin siis valmis oma "teooria" - teadupärast on saksa keeles jaanalinnu nimeks Strauss - seda mõne kuulsa Johann Straussi auks (millise nimelt, neid oli Viinis teadupärast nagu kirjuid koeri, ei olegi tähtis). Ka eestlased tahtsid suurt muusikameest austada ja nii nimetasid nemadki jaanalinnu tema järgi - kuid kuna lihtsate inimestena oldi harjunud rohkem eesnimesid kasutama, siis võeti põhjaks Johann, mis hiljem Jaaniks mugandus. Loogiline, kaspole?

Kuna ma kahtlustasin, et asi ei pruugi päris nii olla, tegin täna hommikul guugli, mille abil sain ka tegeliku seletuse: nimelt kui Anton Thor Helle hakkas piiblit eesti keelde tõlkima, ei olnud kellelgi erilist aimugi, kuidas seda elukat peaks eesti keeli nimetatama ja ta võttis aluseks heebreakeelse nime, mis kõlas umbes sedamoodi (selle kohta, kuidas täpselt, on paar eri varianti), samas kui muudes keeltes on baasiks võetud ladinakeelne nimetus (Struthio, teaduslik nimi Struthio Camelus).

Nii palju siis minu ilusast teooriast

Luxis - ja kui ma õigesti aru olen saanud, üle kogu Euroopa - on tulemas rahvaloendus. Eile käis meilgi üks paarike ukse taga ankeete jagamas ja sellega seoses juhtus minu arust kaunis kurioosne lugu. Nimelt küsis üks neist, et kas ma prantsust räägin, mille peale möönsin, et räägin, aga kehvasti (ma olen seda küll aastaid õppinud, aga külge see küll kuidagi jääda ei tahtnud). Seepeale küsis ta, et kas ma veel mingeid keeli räägin (nagu ma oleks tumm?) ja lugesin talle siis ette keeled, milledes suhtlemist ma prantsuskeelsele vestlusele eelistaksin - suuremast väiksemani inglis, vene, soome, eesti - mille peale ta rõõmsalt muigas, "aa, Finnois!" ja andis jutujärje oma paarilisele, kes osutus olevat soomlaseks (kuigi rääkis juba aktsendiga) ja kellega me saime jutud ilusti aetud. No krt elu sees poleks uskunud, et soome keele teadmistest Luxis tolku tõusta võiks!

Huvitav küsimus on muidugi, et kaua võtab aega aktsendi tekkimine. Eelmisel neljapäeval jalutas Luxi bridžiklubist läbi Janno Kivik, kes olevat siinmail juba kuus aastat (ja bridži ei mängi, kuna ta ei tahtvat seda kehvasti teha aga tõsiseks tegelemiseks ei ole viitsimist) - tema kõnes oli igatahes aktsent juba väga märgatav.

Nädalavahetusel toimus Maakilva Rahvaliiga finaaletapp (st. u. 15 tugevamat tiimi ei osalenud) ja oma tagasihoidliku panuse (6 küsimust 60st) andsin sellesse minagi. 

Küsimused ei olnud küll ekstra selleks võistluseks mõeldud (saatsin kunagi korraldajale suurema portsu ja ta võttis nüüd kasutusse need, mis eelvoorudest üle olid jäänud) ja seda oli näha ka tulemustest - antud võistluse jaoks (kus tugevamad tiimid kaasa ei löönud) osutusid nad selgelt liiga rasketeks.

Kokku osales umbes 35 võistkonda (ei viitsinud neid väga täpselt üle lugema hakata), seega võis iga küsimus koguda õigetest vastustest 70 punkti. Minu omade keskmine punktisaak oli 12,5 - ühe küsimuse eest saadi 18 punkti (9 õiget vastust), ühe eest 2 punkti (soolovastus - ja paluks sellest, et õige vastuse andis Lähte, mitte mingit koduväljakueelist välja lugeda, küsimus ei olnud mu elukohaga grammivõrragi seotud) ja kõigi ülejäänute eest 13-14 punkti. 

Eks nüüd pea hakkama "päris" finaaliks küsimusi tegema, mingi ca 6-7 on mul juba valmis. Ei usu, et need lihtsamad saavad, aga usun, et vastuste protsent tõuseb märgatavalt.

Sattusin SLÕLi netikülge sirvides uudisenupule, et Sventšik on oma lapsele nime pannud - Tristan Thor. Tegelikult ma teadsin seda muidugi juba varemgi (Facebook on päris abiks selliste detailide suhtes), aga kuna selgub, et tegu oli ajalehe nuppu vääriva uudisega, hakkas mu mõte veidike tööle.

A) Mis kuradi pärast ta need nimed sellises järjekorras pani - meenutab väga ühe teatava suusatajaabikaasa nimesid, teistpidi oleks natuke inimlikum.

B) Mis teema tal selle "Th" algusega on - ülejäänud kolmel lapsel on tal ju ka kõigil nime alguses sama kombinatsioon ja neist vähemalt kahe (või kasvõi kõigi kolme) puhul võiks selle h tähe südamerahuga ära jätta - midagi ei muutuks ja nimepilt näeks nats normaalsem välja.

C) Huvitav, kas lapsele nimepanekuga viivitas Sven nii kaua, et see satuks võimalikult valimiste lähedusse ja kui oleks olnud võimalik venitada kuni valimiste nädalani, oleks ta ka sinnamaani välja lasknud - kuna ilmselgelt on tegu meediasündmusega, siis on see täiesti tasuta reklaam ja võimalus nimi avalikkuse ette sokutada.

D) Kui tal peaks veel kunagi mõnele pojale nime vaja olema (teadagi Th-algusega), siis pakun omalt poolt välja kombinatsiooni Thanatos-Mortimer - intrigeeriv ja kõlav nimi, mitte halvem kui Kolumbus-Krisostoomus.

Eh, mis ma ikka keelt teritan, õnne neile igatahes!

Hankisin Luxis mängimiseks Scrabble (eesti tähtedega). Peale paari mängu tundus, et "Z"-tähe ärapaigutamisega on ikka ilgem vaev, peale sõna "Zoo" ja selle derivaatide nagu ei olegi midagi ette võtta  - "Zoroastrianism" on selgelt Scrabble jaoks ebasobiv sõna. Eile suutsime veel kahe peale üles leida "Zombi" ja "Zorilla", aga sellega meie entusiasm ka lõppes ja otsustasime "Z" ja "Ž" ühte patta panna.

Täna jalutasin linna servale poodi ja Luxi peatrassi ääres, Euroopa Parlamendi hoonest teisel pool teed oli lambakari! No nii vähe neil seda maad siin riigis ju ka ei tohiks olla...

Ja parajad lambad on ka Eestis olemas - ma ei saa aru, kas Padari ei oska normaalselt seletada või Mairi ei oska normaalselt kuulata ning miks mina pean olema see oinas, kes neid Euroopa teisest servast üksteisele vahendama peab ja seetõttu mõlema  peale kordamööda vihane on.

Joogiautomaadi naljad Luksemburgi tänavailt - tahtsime hankida ühe pudeli limonaadi, aga selgus, et meie esimest, teist, ega kolmandatki valikut automaadis ei olnud (seal olid küll mingid tulukesed kõrval, aga kust meie pidime teadma, kas need tähendavad, et jooki on või jooki pole?). Seega loobusime joogist ja üritasime tagasi saada automaati topitud kaheeurost, mille lahke automaat meile ka tagastas - nelja viiekümnesendise kujul. Hea, et ta peotäit viiesendiseid ei toppinud!

Hakkan üha enam veenduma, et lendamisest oleks parem hoiduda kasvõi oma tervete närvide nimel. Tagasiteel Luksemburgi otsustas Tallinna Lennujaam tekitada segadust sellega, et ütles Amsterdami lennu väravast väljuvat Kopenhaageni lennu - seega kõigepealt hakkasid paanitsema need, kes pidid tõesti Kopenhaagenisse reisima ja spurtisid teise värava juurde ja siis need, kes pidid Amsterdami lendama ja käisid siis küsimas, et kust ikkagi Amsterdami lennuk läheb. See segadus klatitud, ronisime lennukisse ja tee peal selgus, et kuigi erilisi probleeme peale vastutuule pole, siis lennuk hilineb. Mul tekkis juba väike mure, kuna ümberistumisvaru oli natuke alla pooleteise tunni, kuid kui rattad kell 8:15 maad puutusid (lennu lõppajaks oli märgitud 8:05), tundus, et midagi untsu ei saa minna. Sellest hoolimata vuras aeroplaan veel 25 minutit mööda maad ringi ja avas uksed alles 8:40, lisaks selgus, et mu edasilend läheb üsna mitu kilomeetrit eemal, nii et jõudsin oma värava juurde alles üheksaks (siiski umbes veerand-pooletunnise varuga - inimesi hakati läbi laskma 9:15, lend läks 9:30). Loomulikult suudeti ka seal kuulutada lauast vale lennusuund - nende versiooni kohaselt pidi see lennuk minema Kölni!
Lennuki peal oli jälle jupp aega istumist ja munemist, aga erinevalt sellest p...kukkunud Ryanairist nad vähemalt informeerisid, miks meil reis venib: tankides oli kuskil mingi leke aset leidnud ja enne me ei lähe kui see koristatud saab. Õnneks rohkem midagi ei juhtunud, ma olin juba vaimus valmis, et tuleb oma rekordiliselt kerget (2,8 kg) pagasit kuskilt Euroopa pealt taga otsima hakata, kuna pagasikäitlejad on otsustanud sellega jalgpalli mängima hakata.

Esmaspäeval tuli taas tegemist teha "prillikandja paradoksiga" - prillide ülesleidmise hõlbustamiseks oleks hea kõigepealt prillid leida ja need pähe panna. Ainult et minu variant oli mõnevõrra hullem - prillid olid klaaside vahetamiseks Tartus ja ma ei leidnud hommikul kuskilt läätsi (tegelikult ei ole suutnud neid seniajani leida). Olles kõik mõeldavad kohad käsitsi läbi kobanud ja selle tagajärjel täpselt sama tark kui varem, tuli vastu võtta raske otsus - "mida teha edasi"? Kuna vajaduses prillid kätte saada ei olnud vähimatki kahtlust, teostasin riskianalüüsi, kus negatiivse poole peale läks kirja mu lühinägelikkus (-5,5 kummalgi silmal) ja seda tasakaalustavateks faktoriteks kellaaeg (kümme hommikul), mis tähendas, et väljas oli valge ja liiklus hõre, teekond - tuttav ja peateed pidi, Raekoja platsini sõitmisel on ainult paar kohta, kus ma pean vaenlastele teed andma ja liiklusmärke-kiiruspiiranguid tean peast ja enesekindlus (küll ma hakkama saan). Ühesõnaga, hingasin sügavalt sisse, läksin rooli ja sõitsin kohale - ainus problemaatiline koht oli kodu ees mäe peal, kuhu sulaga oli tulnud nii palju loppa, et auto tundus põhja peal ujuvat. Kui ma pool tundi hiljem nägijana naasesin, siis avanev pilt kippus seda varianti kinnitama - olemasolevas lögas ei tahtnud masin hästi isegi esimese käiguga ülesmäge välja vedada, hoolimata sellest, et tõus ei ole just järskade killast.

Algne plaan oli muidu minna esmaspäeval Olafi poole Pärnusse jooma ja karjuma, aga oma kõhuprobleemide tõttu ma sellest loobusin - seda enam, et paar tundi kahtlaste teeoludega pressida ei ole just eriline moos ka tippvormi korral. Õhtul klubisse partnerit ei leidnud (ega ausalt öeldes ka eriti ei otsinud) ja seega võisingi südamerahuga kell kaheksa õhtul magama kerida - kuna siseorganid olid lõpuks kontrolli alla saadud, magasin täitsa mõnuga. Teisipäeval jalutasin hommikul Plekk-Katusest läbi ja läksime Lempsiga linna peale laiama. Selle käigus kurtsin ma oma kurba saatust, et võtsin Pärnus käigu päevakorrast maha - mille peale muutus Lemps mõtlikuks, sügas end natuke kõrva tagant ja leidis, et tegelikult on Pärnusse Olafi poole minek päris tore idee. Mõeldud-tehtud, natukese aja pärast istusime Lempsi džiibis ja kell kuus olimegi Pärnus - täpselt õigeks ajaks, et sealsest Kotkaga analoogses teisipäevases klubis individuaali mängida. Asja muutis  lõbusaks see, et tegelikult oli õhtuks kokku lepitud ka NFLi matš BBOs, mis pidi algama kell kümme. Seega lasin endale kaks viimast jagu vabaks teha, mängisin matši esimese poole (8 jagu) klubis ära (-30 IMPi - 6 teisest lauast, 16+8 vastaste õnnestunuma tegevuse tagajärjel), lidusin edasi Olafi juurde ja ülejäänud 8 jaoga võtsime 9 IMPi tagasi. Kuna ma lahjasid jooke pruukida ei söandanud, lahendasime edasi viina silmudega (Olaf oli tõeliselt suurepärase partiiga hakkama saanud) ja ajasime juttu ja mingi hetk oli kell kõigi üllatuseks jõudnud juba hommikul kolmveerand seitsmeni!

Eile õhtul siis üle poole aasta taas korra Kotkas ja täna olen viimast päeva kodumail - ja vahepeal on jälle tegemist olnud nii palju, et istu ja imesta, kuhu see aeg on kõik kadunud. Igatahes öösel kell kolm pean olema bussil (raisad küsivad selle eest küll nii palju pappi, et neil võiks piinlik olla - ilmselt küll ei ole - 17.18 (ehk 275 EEK)) ja kolmveerand seitse stardib lennuk. Loodame, et maantee on piisavalt läbitav, et buss tund aega ei hiline...

Õnnestus lõpuks vahtralehtedest lahti saada - nüüd ei pea Maarja enam muretsema, et need peale jäävad, kui ta roolimas on. Mitte et enamasti erilist vahet oleks, kas need on peal või ei ole (meie marsruudile eriti "suvel 110 km/h lõike ei jää), aga millegipärast hakkas vahtralehe all sõitmine ta egole - ilmselt väike roheline auto + blondiin roolis + vahtralehed ei ole just parim võimalik kokteil.

Jõulud andsid vastulöögi - refluks lõi jälle välja (ilmselgelt liiga palju ja liiga head söömist) ja kõht kohati valutab koledal kombel ning see omakorda koormab selga. Ma tean küll, et ei tohiks nii palju õgida, kuid nagu kunagi olla öelnud Oscar Wilde, et ta suutvat vastu panna kõigele peale kiusatuse, ning ega minagi temast kõvem vend ei ole. Ning kiusatus oli igatahes suur ja pidev.Viimased kolm ööd on seetõttu magamine üsna lünklikuks jäänud, ainus nõks, mis aitab, on lugemine. Kuna laenasin Leolt Urmas Kibuspuu eluloo, siis lugesin seda kuni tukastus peale tuli ja magasin lambivalgel, nii sai ikkagi silm paar korda loojagi lastud.

Aru ma ei või - kui eelmisel teisipäeval sai Tallinnas käik paika pandud, sai muuhulgas ka inimesele ainsa nõudena mainitud, et üritagu kaine püsida. Loomulikult reedel funktsioneeriti autopiloodi pealt - mis siis ikka, sai andeks, juhtub, aga kui saabus laupäev, siis kella 12st 2ni end purukainest taas autopiloodi peale võtta on ikka selline asi, mis kopsu üle maksa ajab. Olen tõsiselt nördinud.

Vähemalt Eurosport pakkus lõbusa üllatuse - selle asemel, et näidata kelgutamist või tennist (no tõesti hirmigavad alad),  tuli pühapäeva hommikul ülekanne lauajalgpalli MMilt. Ilmselt ei viitsiks sedagi pikalt vahtida, aga sellise ühekordse üritusena oli päris mõnus.

Vahepeal on õnnestunud omadega kodumaile jõuda. Planeeritud marsruut oli Luxembourgist shuttle'iga sõita Charleroi lennujaama, sealt Ryanairiga Riiga ja sealt omakorda bussiga Tartusse - eeldatav stardiaeg äratusega 3.30 ja Tartusse jõudmine 22.30. Miks me valisime sellise kahtlase marsruudi oli see, et Estonian Airiga inimlikel aegadel üle Kopenhaageni lendamise eest otsustati jõuluperioodil küsida sellist pappi, et hinnavahe Ryanairiga oli ikka päris mitmekordne (isegi pärast seda, kui kõik Ryanairiga kaasnevad asjad, mida nad hoolega näitamast hoiduvad ja nurgatagustest lennujaamadest asustatud kohtadesse liikumise transpordikulud, sisse arvata) - muul ajal see hinnavahe nii suur ei olegi ja tagasi läheme ainult lennukeid kasutades (kui need lendavad muidugi).
Uurisime ka varianti, et Riiast auto laenutada ja see Tartusse tagastada, kuid Ryanairi koostööpartner Hertz näitas end täiesti partneri väärilisena - algselt kodukal välja näidatud hind tundus päris mõistlikuna, kuid kui asjasse sügavamalt süüvida, tuli vasakult ja paremalt lisatasusid juurde ja summa kerkis päris kopsakaks.

Nädala alguses olid paljud Lääne-Euroopa lennujaamad lumega hädas ja mitmedki kinni, nii et vahepeal tundus, et kohale jõudmise šansid on üsna fifty-sixty - esmaspäevane Riia lend oli igatahes ära jäänud. Igatahes variant, et öösel kell pool neli üles ärgata, ronida bussi peale ja seejärel sõita Charleroi lennujaama ning seal tuvastada, et lennukit ei lähegi, tundus üsna reaalsena - ja seda ebameeldivamana. Õnneks eelmisel õhtul väitis Ryanairi koduleht, et kinni on neil ainult Dublini lennud, ülejäänud kohtades võivad lennud küll viibida, kuid toimuvad siiski. Ronisime siis eriliste vahejuhtumiteta kohale ja lennujaamas tundus ka kõik laabuvat, aga kui oli kätte jõudnud check-ini aeg, siis mingit liikumist ei toimunud ja ega mingit infot ka loomulikult keegi anda ei viitsinud. Õnneks siiski tunni aja pärast lükati meid lennukisse ja kuna Riias oli meil paras ajavaru, siis see meid eriti ei morjendanud - kuigi tõepoolest oleks olnud meeldivam lüüa see tund surnuks Riia lennujaama Lidos mitte Charleroi lennujaama ootesaalis.

Riia-Tartu bussi algpunkt oli õnneks toodud lennujaama, nii et linna peal ei pidanud pampudega sibama, õigemini oli see Riia-Tartu-Narva-St.Peterburi buss. Masin ise oli väga viisakas, reisijate käsutuses oli kohviautomaat, mis andis välja ka kakaod (no extra charge) ja näidati mingeid muusikavideosid, wifi kah loomulikult. Ma ütleks küll, et Eurolines - Ryanair 1:0, hakka või tõesti mõtlema bussiga Euroopasse minekule (seda enam, et see tundub nats ilmastikukindlama transpordiviisina).

Mulle on mulje jäänud, et eestlastel on alati kutsikalik heameel, kui selgub, et keegi maailmas on sellisest asjast nagu Eesti mitte ainult kuulnud, vaid oskab selle kohta midagi veel lisada, olgu see siis mõni sportlane (nagu see tavaliselt on) või midagi muud - kõige tuntumaks näiteks, mida Eestis armastatakse pidevalt tsiteerida, on muidugi Hemingway kild, et igas maailmas sadamas võib kohata mõnda eestlast (kui mu mälu mind ei peta, siis kribamas reisikirju mõne kodumaise ajalehekese jaoks). Minu jaoks on igatahes küll jäänud mulje, et väga tõene on anekdoot:

- "Mida mõtleb eestlane loomaaias ahvipuuri ees?
- "Ei tea, mida nad eestlastest arvavad?"

Eriti võis märgata sellist suhtumist siis, kui Eurovisioonile saadeti "Leto Svet" - mööngem, et tegu oli mageda asjaga, aga natuke nalja tegi liikuma hakanud massihüsteeria stiilis: "Eesti maine on igavesest ajast igavesti kõrvuni täis tehtud". Sittagi, ei usu et see kahe kuu pärast kedagi maailmas enam kottis, missugused tolad mingi pisiriik, missugune-see-neist-nüüd-oligi?, mõttetule üritusele saatis.

See selleks, see kõrvalpõige pole oluline, aga selgus, et ka eestlastest märksa suurema rahva liikmel hakkavad kõrvad heameelest liikuma, kui keegi neist kuskil ilma peal midagi teab. Nüüd on paslik natuke tagasi kerida - st. reede õhtuni.

Meie maakleril sai valmis uus büroo ja ta kutsus oma klientuuri pisikesele vastuvõtule. Kuna büroo asub "meie" maja allkorrusel (ja ka maakler elab samas majas), siis vedasime end sinna viisakalt kohale - ikka hea inimestele "nägusid teha" eriti kui snäkke ja napsu ka antakse. Vastuvõtt oli maja all koridoris (peenem sõna on selle kohta vist äritänav) - üks sopp oli eraldatud püstijala-vastuvõtu tarbeks. Lauad olid taas hästi kaetud ja pakuti roosat šampust - hiljem ka veini ja kohvi, mis olid küll natuke traditsioonilisega võrreldes erinevad - nimelt vein oli soe (hõõgvein) ja kohv oli külm (jääkohvi) - aga sellest hoolimata mõlemad lihtsalt suurepäraselt head.

Kuna me kedagi ei tundnud, siis passisime niisama nurgas, aga kuidagi sattusime jutule ühe indiapärase väljanägemisega ebamäärases eas tädiga (pakuks et ca 40-aastane), ma vist soovitasin tal julgelt hõõgveini võtta, sest see oli hea - ja kui tallegi see maitses, siis hakkasime juttu ajama. Kõigepealt selgus, et eestlastel on hea renomee - märksa parem kui luksemburglastel ("the city here is beautiful, but the people are weird and unfriendly"). Siis mainis ta, et ta on pärit Sri Lankal - ja kui ma selle peale kostsin, et see olevat tore ja kena koht ning seal tehakse head teed ning minu arust on neil ilus lõvi lipu peal, siis see tekitas talle igati hea tuju. Käisin korra end veiniga tankimas ja vahepeal tegin oma mälus kiire revisjoni, kas ma olen mõnest Sri Lanka inimesest kuulnud ning kui ma tagasi tulles suutsin meenutada Sirimavo Bandaranaiket (maailma esimene naispeaminister millalgi viiekümnendatel), siis oli ta juba eriti üllatunud, kui ma sinna aga lisasin Susanthika Jayasinghe (MM ja OM medaliomanik 200m jooksus), läks tal naeratus juba vähemalt kõrvuni ja ta väitis, et ta ema nimi oli olnud samuti Jayasinghe.

Nii et isegi 20 miljonilise elanikkonnaga riigi kohta paari fakti teadmine võib kohati olla tõhus relv endast hea mulje jätmiseks.

No mis kuradit toimub - kui nädala alguses sai irvitatud, et möödunud neljapäev oli Luksemburg halvatud sellise lumekribala pärast, mis kolme päevaga oli lihtsalt kadunud, siis eile tuli jälle lund. Linn oli selleks oluliselt paremini valmistunud, bussid puha käisid ja Maarja sai töölt ilusti koju - aga bridžiklubi jäeti jälle ära! Aru ma ei või, miks see lumi ei võiks reedeti tulla!

Tegin rõdult seebikarbiga paar talvepilti kah:

Eilsel õhtul käisime väljas söömas. Nimelt Maarja "rebastegrupp" (seltskond uustulnukaid, kellele tehti koos koolitust) otsustas tulevate jõulude puhul koos õhtusöögiks maha istuda. Kuna see pidi olema lihtsalt vabas vormis õhtusööma (ei mingit jõulutamist ega dresscode'i) ja ma näen siinmaal sellist asja nagu "suhtlemiskõlbulik elus inimene" üsna harva, liitusin minagi seltskonnaga, hoolimata sellest et mu paar suuremat "lemmikut" sealt pundist sedapuhku passisid.

Istumispaigaks sai baar nimega "Lisboa II" (selles suhtes, kas Luxembourgis olemas ka koht nimega "Lisboa I", arvamused lahknesid), mis asus Bonnevoie rajoonis üsna raudteejaama lähedal - st. meie geograafiliselt suhteliselt mõnusat asukohta arvestades umbes veerand tunni jalgsikäigu tee kaugusel nagu ka kõik muud senised istumiskohad.

Nagu nimestki arvata, siis oli tegu portugali kohaga - mis arvestades Luxembourgi linna demograafilist profiili ei ole just eriline uudis. (Väikes kõrvalpõikena - nägin millalgi linna peal suurt musta taksot, mille peale oli suurte kuldsete tähtedega maalitud V.I.P. ja all väiksemate kuldsete tähtedega Very Important Portuguese). Kuigi tegu ei olnud üliodava kohaga (koduleht andis rea "budget" alla luureinfoks +/- 30 EURi inimese kohta, mis osutus üsna täpseks), oli ta rahvast täis - mõned meie seltskonnast olid seal ka varem käinud ja väitsid, et see olevatki suhteliselt popp koht ja tema suur pluss olevat, et ta pakub "business lunchi" ka laupäeviti. Väga viisakas ta igatahes oli, peale seda kui olime oma tellimused esitanud, toodi lauale pisike snäkivaagen - inimese kohta üks paneeritud vähjaline (tõen. krevett, aga ma pole kunagi olnud eriline osavkäpp nende vahel vahet tegema), mõned oliivid, vorstilõiguke ja määritavasse olekusse viidud tuunikalasalatit koos saiadega - nii et ooteajal ei pidanud magu iseenda seedimisega tegelema. Veiniga läks natukene nadisti - kogemata toodi meile midagi muud, kui see, mida tellitud sai. Iseenesest ei olnud sest muidugi midagi halba, vein oli lõbusa lillaka varjundiga ja vägagi joodav (tekkis diskussioon, kas mu vastas istuv hispaanlane teeks sellest calimochot - st. valaks sinna kokakoolat sekka - või mitte ja kui tüüp väitis, et südamerahuga teeks, vaatasid Maarja ja tüübi girlfriend talle otsa sellise näoga, et ta pidanuks nende arust häbi pärast maa-alla vajuma). Lonksasime siis seda ja tegelesime teoretiseerimisega, et kas nad siis tõid meile ekstra mõne kallima veini, et seejärel rohkem pappi kasseerida (seal oli nimekirjas ka selliseid, mille pudeli hind oli kolmekohaline ja ei hakanud numbriga 1) või juhul kui nad tõid kallima veini, kas nad kasseerivad meilt meie poolt tellitu hinna. Kuigi üldine konsensus jõudis tulemusele, et ilmselt see väga kallis ei saa olla, sest nimi oli kaunis tuntud (loomulikult olen ma selle juba ära unustanud, aga ma kahtlustan, et see oli Monte Velho). Tõe huvides tuleb tunnistada, et ma ei oska öelda isegi seda, et mida me alguses tellisime ega ka seda, mille eest meilt raha kasseeriti (kui seal üldse vahet oli).

Menüü oli samuti portugalipärane - st. väga palju oli kalaroogi ja mis mind kõige rohkem üllatas: terve menüü lehekülg oli pühendatud tursale - seda oli saadaval umbkaudu 15 erinevat moodi prepareeringus. Kuna mu kõrval istunud neiu soovitas mulle, et tursk pidada tolles kohas päris head olema, valisingi neist ühe, koondnimetusega Bacalhau a Braz (ehk siis tursk Brazi moodi). Seisnes see siis selles, et kalale (mis tõenäoliselt oli hautatud filee - ühtegi luutükikest ma tuvastada ei suutnud) oli peale ehitatud munast, sibulatest ja praetud tillukestest kartuliliistudest kest, lisaks veel koorekaste, mõni tomat ja nipet-näpet. Oli täitsa söödav segu, maitses üsna "koduselt" ja koguse poolest oli teda kiiduväärselt palju - kõht küll tühjaks ei jäänud. Ka ülejäänud seltskond tellis igasuguseid huvitavaid asju (peamiselt samuti selliseid, millede koostisainete kättesaamiseks tuleb vee peale minna) ja tundus, et enamusel oli teatavaid raskusi üle poole portsjoni hävitamisega - peale mõningast pausi hakkas laua ümber toimuma juba pakkumisi, et "kas keegi minu oma maitsta tahab". Ma siis kahelt lähemal istujalt väikese proovi võtsin - neiu, kes mulle soovitas turska oli hankinud ühe teistmoodi tehtud variandi (nime ei mäleta), mis oli  natuke rohkem kala nägu (st. et lisandit oli vähem ja luid rohkem) ja samuti päris hea - kuigi minu maitse jaoks natsa liiga soolane - samas kui mu enda kala oli pigem natuke liiga mage, aga mõlemad täiesti normaalsuse piirides. Teine asi oli märksa huvitavam - nimelt ülalnimetud hispaanlane oli hankinud mingi kala-riisihautise, mida toodi talle vinge potitäis. Kogus oli igatahes selline, et ma arvan et kuskil näljahädas maal ajaks terve perekond sellega paar päeva läbi - nii et pole eriline ime, et tüüp sealt üle poole  ära süüa ei suutnud. Võtsin siis prooviks kalatüki minimaalse koguse riisiga (ma ju umbkaudu tean, kuidas riis maitseb) - see oli mõnus valge hõrk lihatükk ja parasjagu vürtsikas, nii et tundub, et tegu oli igati väärt roaga.  Maarja samal ajal hävitas tuunikalasalati - vaadates selle kadumise kiirust tundub, et see oli ka hea (kõrvalistujale proovimiseks igatahes midagi peale silo üle ei oleks jäänud, nii et ma ei oska kommenteerida).

Magustoidu otsustasin vahele jätta (niivõrd-kuivõrd, klaasikese punast Martinit siiski võtsin), aga vaadates ümberkaudu lauda toodud asju, kahtlustan ma, et see oli viga - Maarjal igatahes oli väga huvitav "Orange Roll" (ma loodan, et ma mäletan selle asja nime õigesti), mis oli tõeliselt hea ja magus, teisel pool oli "Crepe Lisboa" - kaks suurt creppi hunniku jäätisega ja ka ülejäänud magustoidud nägid välja suured ja maitsvad (eeldades et sööjad ei teinud mõnulevaid nägusid ainult teiste provotseerimiseks).

Igatahes oli igati suurepäraselt õnnestunud õhtusöömaaeg (lisaks toidule sain siis ka "elavate inimestega" suhelda, peamisteks ohvriteks olid meie vastas istunud hispaanlaste paar), loodan pahatahtlikult, et suutsin teistelgi suu vett jooksma panna. Nami!

Murphy seadus Luxembourgi ilma kohta: kui aknast vaadates paistab ilm ilusana, siis piisab sellest, et jalutada kodust 300 meetri kaugusele, kui hakkab mingit imelikku ollust alla tulema. Kui selle peale koju tagasi pöörduda ja kokkamisega tegeleda, siis näitab vaade aknast poole tunni pärast taas ilusat pilti.

Tali tuli. Eilne hommik võttis inimesed vastu vihmasajuga, kui ma lõuna ajal poodi läksid, sadas mingit ebamäärast ollust ja õhtul tuli korralik lumetorm.

Kohalik liikluskultuur ilmselt talverehvidest suurt midagi arvata ei oska, igatahes sain näha akna taga pilti, kus viadukt oli järsku autosid puupüsti täis, pooltel vilkusid mõlemad suunatuled ja liiklus käis sellise tempoga, et jalakäijad said kihutajatelt revanši võtta, pannes neist viuhhh ja viuhhh mööda. Liiklus oli nii umbes, et tuttav kurtis Facebookis oma teekonna üle töölt koju: "Kuradi suverehvidega uisutajad, kuus kilomeetrit nelja tunniga!"

Maarja sai töölt koju tulles ka olukorrast laksu kätte: bussid seisid tee servas ja keeldusid edasi sõitmast (need kes ei keeldunud, vedelesid põiki keset sõiduteed) ja koju saamiseks tuli kasutada kondimootori abi, aga olukorrast linnas kirjutab ta ehk ise täpsemalt (vihje-vihje).

Mul muidugi suurt viga ei olnud - mis muret kodus passida ja üleöö kenaks talviseks muutunud vaadet nautida (see oli tõesti ilus), aga täna sain ka mina laksu kätte - Luxi klubi jäetakse ilma tõttu ära...

Viimasel nädalal on juba kahel inimesel tekkinud küsimus, et kas ma oma blogrollis olevate plogide autoreid ka reaalmaailmas tunnen. 

Vastus on lihtne: tunnen küll, muidu nad seal ei figureeriks. Kõigi mu tuttavate plogid küll mu blogrollis ei kajastu (erinevatel põhjustel), aga ma usun, et ma elu sees ei lisaks sinna kedagi, kellele ma "päriselus" tere ei ütleks. Tegelikult satun ma aeg-ajalt ka mõne umbvõõra inimese plogisse, kuid pean tunnistama, et kui ma teksti tootjat ei tea, ei suuda need mind piisavalt huvituma panna, et neid regulaarselt lugeda (bridžiplogid on hoopis teine teema - kuna see on sisuliselt erialakirjandus ja neid ma võin lugeda küll ja veel). 

Blogrolli muideks lisasin enda kirjele kah ainult selleks, et näha, kes on midagi juurde kirjutanud - ei viitsi ju kõiki igal hommikul ükshaaval läbi klikkida. 

Nagu ütles minu kohta üks naljaviluks Facebookis tehtud test (muude asjade seas): "sind ei huvita, mis toimub mujal maailmas" ja ma nõustun sellega täiesti. Seni plogides nähtud motodest on mu täielik lemmik Margo Engeli oma: "Siit ei ole mõtet otsida sügavamõttelisi targutusi. Siin on lihtsalt pildid minu elust!". Ainus põhjus, miks seda asja mul blogrollis ei ole, on see, et ta hoiab oma asju parooli taga ja ma ise olen alati vihanud neid inimesi, kes sarnased asjad oma nimekirja üles panevad, et siis pahaaimamatu plogisurfi tegev juhulugeja (mina) nendele klikiks ja vihastaks, kui kolmas link järjest passwordi nuiama hakkab. 

Muidu tundub elu irooniline: mul on praegu võimalik mängida bridži netitsi rohkem kui kunagi varem, suisa päevade kaupa – kuid paraku keegi tuttavatest ei ole päeval valmis BBOtama (või vähemalt ei ole vastavat soovi avaldanud).

Õnneks eile päästis Tiina olukorra, nimelt otsustas ta, et enne Tartu individuaalile minekut on hea 3,5 tunnine treening teha. Ja Oleg varustas mind mingi algajaga, kellele paar kõige põhilisemat asja selgeks teha, enne kui ta Olegiga Paide kluppi läheb. Nii et elame veel…

Tea, miks toiduainetetööstus omistab loomadele kannibalistlikke jooni - mingitel kanamunapakkidel on peal tibud  nugade-kahvlitega ja eile nägin mingit ulukiliha reklaami, kus peal oli kujutatud jäägrirõivais metssiga, püss kaenla all. C'mon, see on ju veider!

Vahepeal juhtus siin selline ebameeldiv asi, et me jäime netist ilma. Nimelt lekkis meile siia läbi mingi vaba wifi, tõenäoliselt mõnest allkorrusel olevast kohvikust. Pühapäeva õhtul aga panid nad sellele parooli peale - seapead sellised. Loomulikult ratsionaalselt mõttes ei ole neile midagi ette heita, aga nagu ikka on küsimus psühholoogias - kui oled juba harjunud midagi tasuta ja mugavalt saama, siis see nii peabki ju jääma!

Ühesõnaga pidime tekitama endale ise netivariandi, kuna ei viitsi ju hakata permanentselt ümbruskonna kohvikutes passima ja kräkkida ma ei oska. Selgus, et neti saamine Luksemburgis ei ole sugugi lihtne - wifi sisseseadmine eeldaks mingi telefonilepingu sõlmimist ja seetõttu läheks sellega paar nädalat aega ja odav see lõbu ka ei oleks. Lõpuks jäime selle peale, et võtsime USB pulgaga neti (19 euri kuus, mis isegi arvestades, et pulga eest pidi ühekordselt välja käima 49, oli siiski meile ette sattunud variantidest pikalt kõige mõistlikuma hinnaga), halb asi on aga see, et BBOtada koos enam ei saa, kui me mõlemad kodus oleme.

Igatahes pidin nädal aega netita läbi ajama, mis üllatuslikult ei osutunud see sugugi keeruliseks - aja surnuks löömises olen ma endiselt kõva ja igav ei hakanud.

Ahjaa, leidsin et meie rõdult paistab ära hertsogiloss - või õigemini selle katus ja lipp sellel (jalgsi on sinna umbes seitsme minuti tee).

Tundub, et Luksemburgi kaubandusvõrgule on lõpuks kohale jõudnud, et mina olen siia kolinud. Linnas käies olen näinud kaks korda kahe viimase päeva jooksul, et poed reklaamivad oma välisukse kõrval allahindlust hapukoorele!

Bridžis läheb Nordic Friendship League'is (NFL) asi peagi päris tõsiseks - võistkondade koosseisu värvatakse tõelisi staare. Kahjuks uudis pealkirjaga "Los Angeles Lakersi tähtmängija soovib oma oskusi proovida ka NFLis" ei täpsusta, kes meie konkurentidest sellise manöövri taga peitub.

Mul on tõsised kahtlused maletajate vaimses tervises.

Sellega võikski ju lõpetada, aga ilmselt nõuab sellise rea kirja panemine pikemat kommentaari.

Kõigepealt peab alustama ausa ülestunnistusega, et kuigi male ei ole minu jaoks isiklikult ligikaudugi sama huvitav mäng kui bridž, ei ole mul selle vastu ka mitte kõige vähematki. Ikka tore kui inimesed kasutavad oma pead vahel ka millekski muuks kui naelade seina tagumiseks ja endise rendžumängijana suhtun ma tegelikult kõikidesse laua- ja mõttemängude avaldumivormidesse a priori positiivselt. Kohati käib mulle küll närvidele Eesti mälumängus valitsev maleajaloofetišism (eriti kui on võimalik tõmmata mingeid liine Paul Kereseni), aga see ei ole praegu oluline - lõppeks olen ma ise ka oma elus tervelt kaks maleküsimust koostanud.

Sel nädalal jooksis uudistest läbi uudis, et mingil kiirturniiril oli maletaja nimega Tarvo Seeman veidi napsuses olekus rünnanud kohtunikku nimega Marek Kolk ja selle tagajärjel sai aastase disklafi.

Iseenesest pole mul selle sündmusega vähimatki isiklikku seost. Tarvo Seemanit ma ei tunne (olen teda vist umbes korra Melli-Elina juures pokkerilauas kohanud), Marek Kolk on minu jaoks küll märksa tuttavam nimi, aga see pole "see" Marek Kolk. Võimalik et ma olen ka uudistest läbi käinud persooni kohanud, sest ca kaheksa aastat tagasi käis üks sellenimeline mõned korrad Tartu Bridžiklubis mängimas (kui mu mälu mind nüüd alt ei vea, siis märksõnad olid "laias laastus minuvanune, hele kahupea, roosad teksad).
Ka ei saa ma öelda, et uudis mind eriti üllataks. Eks igasugused mõttespordiga tegelevad inimesed on alati selle poolest silma paistnud, et aegajalt tegelevad ajurakkude vivisektsiooniga, hävitades alkoholi abil neist nõrgemaid, nii et kasutada jäävad ainult tugevamad (populaarne "teadmine" ütleb, et inimene kasutab väidetavalt niikuinii ainult osa oma ajudest). Ja aastane disklaff kohtunikuvastase agressiooni eest kõlab ka suhteliselt normaalse reaktsioonina.

Kuigi mind male mänguna eriti ei huvita, huvitab mind inimloomus, ja ma käin vahetevahel lugemas sellist plogi nagu vaadeldaja.blogspot.com. Selle taga on kari noori inimesi, kes kirjutavad malest ja teemade ring on päris lai. Malet kajastavad kirjed jätan südamerahuga vahele, aga üldinimlikult huvi pakkuvaid asju jõudumööda loen (noh nagu ikka spordiajakirjandust alade kohta, millede täpsemad toimimismehhanismid natuke hämaraks jäävad). Tundub, et on tegemist suhteliselt opositsioonilise infokanaliga malemaastikul, kus aeg-ajalt astutakse Maleliidu juhile Oldele üsna ebameeldivalt varbale. Kuna see tundub olevat suhteliselt vaba ja populaarne infokanal, siis mõne rohkem kirgi äratava teema juures tekib kohati kommentaare kui vulkaanipurskest - ja vot need kommentaarid ongi sageli kõige huvitavam lugemismaterjal. Kohati käib selline andmine, et ma üldse ei imesta, et selline ala nagu "malepoks" on välja mõeldud. Üldiselt ei välju see normaalsuse piiridest (raha pärast ennegi vingeid lahinguid löödud ja lüüakse edaspidigi), kuid seoses Seemani-Kolgi sündmustega kiskus kommentaarium vahepeal ikka väga imelikuks kätte. Huvitavaks muutis asja see, et plogis endas ei olnud juhtumist kirjas mitte ainsat sõnagi, aga sellest hoolimata läks tolle turniiri kohta käivas väikses nupus suuremat sorti mokalaadaks.

Kõigepealt hakkasid mingid anonüümikud selle intsidendi vastu huvi tundma ja teised, teadjamad, väga ümbernurga keerutama ja juttu teemalt eemale juhtima - nagu sellel erilist pointi oleks, kui juba midagi on läbi imbuma hakanud (ja minu arust on kinnimätsijad ja "räägin-räägin-tegelt-ikka-päriselt-ei-räägi-kah" inimesed niikuinii äärmiselt nõme seltskond). Ja siis läks asi järsku väga huvitavaks - ilmusid välja inimesed, kes arvasid, et sellisest juhtumist ei tohiks jumala pärast üldse rääkida (male maine kannatavat - võrreldes muidu male ümber toimuva triangliga on see uudis minu arust "peaaegu positiivne"), mingid süüdistasid kohtunikku jne.
Edasi läks veel lõbusamaks - hakati uurima "miks see nupp uudistesse jõudis ja pealegi nii kiiresti" ja otsima "äraandjat", kes ajakirjanikele infot lekitas (nagu teade ei olnuks üleval maleliidu kodukal - mitte et ma SEDA lugenud oleks, aga nii ma kommentaaridest aru sain). Ühesõnaga tõeline paranoia ja piiramisseisukord.

Küsisin siis asjaga rohkem kursis oleva sõbra käest, kas mulle tundub õigesti, et maletajad on üks üldiselt väga paranoiline seltskond või on see nõnda ainult vaadeldaja kommentaariumis. Oma konsultandi nime ma parem ei avalda, et teda ei tabaks saatus, mille ees tundis hirmu Ostap Bender, kui ta pidi Vasjuki linna malesõprade eest paadiga põgenema - nimelt saada nüride esemetega surnuks pekstud (sest, nagu Ostap õigustatult märkis, "malelauad on kahtlemata väga nürid esemed"), aga vastus oli selline: "Maletajad paistavad silma praktiliselt kõigega, mida inimloomusele ette heita saab, kui keegi on veel hullemad kui bridžimängijad, siis on need ilmselt maletajad". Ühesõnaga kõlab päris hirmuäratavalt. Tõe huvides pean mainima, et kohati tunduvad ka nii mõnedki mälumängurid suhteliselt samas liigas olevat (kabetajaid ma väga palju ei tunne, aga mul on omad kahtlused) ja seega võiks üldistada, et suvalised mõttesportlased kipuvadki kiiksuga olema. Ainult rendžumängijad ei mahu minu mälu järgi sinna üldisesse pilti väga hästi sisse - võib-olla on tegemist piisavalt marginaalse alaga, et hullude kriitilist massi pole tekkinud, võib-olla see on tingitud sellest, et ma pole enam kümme aastat rendžuga tegelenud ja kui ma noor olin, oli päike kollasem, rohi rohelisem ja inimesed normaalsemad.

Selline lugu siis...

Sloveenias-käiguga septembris tekkisid mulle sinnakanti paar (täpsemalt kaks) tuttavat, kellega olen hiljem kontakti hoidnud, peamiselt BBO kaudu tšättides. Esmaspäeval üks neist kurtis, et sel nädalavahetusel on tulemas Sloveenia võistkondlikud meistrikad ja ta on ilges hädas neljanda käe leidmisel. Lõmpsisin siis, et maksku mul pilet kinni ja ma tulen kohale - järgmine päev kuulsin teiselt sloveenilt, et tüüp oli tegelikult täitsa hakanud seda plaani kaaluma! Õnneks suutis ta siiski kodumaalt käpa leida ja tegi tollega eile õhtul BBOs trenni. Küsisin siis, et kuidas edeneb, selgus et mitte eriti hästi: kui jutt läks avakäikude ja kaitsesignaalide peale, siis oli partner öelnud, et kuidas juhtub. "Aga kuidas sa teada saad, kas mul on duubel või kolmene?" - "Naiselik vaist ütleb!" (partner oli naisterahvas).

Öösel nägin ka sürri bridžiunenäo, kus ma pidin mängima Maarjaga Mairi ja Oliveri vastu matši.
Soojenduseks jäid vastased veerand tundi hiljaks. Hakkas mäng, Maarja avas 1 pada ja nüüd Mairi jupp aega kõhkles, pakkus 3 ristit ja ise alertis vaadates areldi partneri poole ja mainides, et "see oli meil ju selline imelik asi?" - mille peale Oll muigas omaette ja raputas pead. Kuri nagu ma olin, sõimasin tütarlapsel näo täis ja palusin üldse igasugusest alertimisest loobuda (tegelikult ma vihkan isegi õige käe poolt toimuvat alerti kui see tuleb kõheldes ja 15 sekundi pärast, pigem jätku üldse alertimata). Selle peale Mairi vabandas ja pani lauale neli ruutut. Mul oli käes umbes xx/ÄKExx/Ä9xxx/x, andsin sellele kontra ja see jäi mänguks. Avakäiguks ärtu äss, lauda ÄTxx/xxxx/Exx/Äx (huvitav 4 ruutut ma ütleks) ja partner viskab pada! Küsin siis, et "ärtut polegi, partner?", mille peale Maarja kiiresti vabandab, võtab pada tagasi ja viskab hoopis ristit! Küsin uuesti, et "ikka tõesti ühtegi ärtut ei ole?", mille peale Maarja uuesti vabandab, võtab risti ka tagasi (tegelt need pada ja risti pidanuks muidugi trahvikaartideks jääma) ja lööb mu ärtuässa hoopis kinni trumpsoldatiga! Edasi käis mäng kuidagi väga kaootiliselt ja ma mingi hetk vihastasin uuesti Mairi peale, kes oli suutnud oma kaarte nii kiiresti mängida (!), et ma ei jõudnud enda omade mängimisega järgi ja kui ma leidsin, et lauda on jäänud ainult kuus kaarti ja mul kaheksa ning nõudsin natuke tagasi kerimist, et mis kurat on tegelikult toimunud, siis ei suutnud ta seda enam tuvastada ja sellega läks jupp aega. Ja kahe kaardi  lõppseisus tegi ta kleimi, et võtab kõik tihid ära, kui mul oli veel trumbis tihi saadaval. Ühesõnaga see kõik ajas mu nii maruvihaseks, et ma ärkasin üles ja jäigi nägemata, mis ülejäänud jaotustes toimuma pidi.

Lõpuks sai läbi maja fassaadi remont ja akende tagant korjati katted ära, nüüd avaneb välja vaadates selline pilt:

Oli vaimselt stimuleeriv nädalavahetus - lugesin kolmel päeval kokku ca 25 tundi erinevaid bridžiplogisid...

Muidu pole siin midagi väga epohhiloovat korda saatnud - ilmad on saastaks keeranud ja seega ma väga ringi kooserdama ei kipu. Kolmapil käisime väljas sushit söömas, nägin esimest korda elus ära siis ka sellise asja nagu sushitrain - st. et istud leti ääres ja taldrikud sõidavad mööda seda ringi ja kui isu tekib, võtad mõne möödaliikuva ja lööd hambad kalapalale sisse. Hiljem loetakse taldrikud kokku ja esitatakse arve, kuna eri toidud on eri hinnaga, siis on ka taldrikutel erinevad markerid peal. Väga koomiline oli pealt vaadata (me oma seltskonnaga istusime siiski traditsioonilise laua taga).

Ja eile käisime lõpuks ka kinos. Kinopilet oli suht korraliku hinnaga (8,5 EUR nägu), aga see eest olid vähemalt toolid mugavad. Vaatasime "Social Networki" (Facebooki loomisest selline reaalsussugemetega fantaasia), täitsa kannatas vaadata.

Kuidas ma siin vaikselt alla käin: kõigepealt tulid alkoholism ja depressioon ning seejärel omasooiharus.

Tegelikult on muidugi asi selles, et kõigepealt andis Vallo mulle lingi mingile sopalehele, kus oli artikkel pealkirjaga umbes "Euroametnike kaasasid ähvardavad alkoholism ja depressioon" ja seejärel teatas Matis, et leidis oma spämmi seast meili, mis algas "Hi, i am Lauri. Want to date?". Tõe huvides tuleb mainida, et mul alkoholism ja depressioon süvenenud ei ole ja mehi ka piidlema pole hakanud, ilmselt mingi paralleelmultiversum lekib läbi.

Kuna Maarjal oli eile töölt vaba päev, otsustasime natuke ümbruskonnas ringi kooserdada ja käisime Trieri linna peal laiamas. Esmakordselt sel sügisel tuli pähe mõte ka seebikarp sahtlist välja võtta ja mõned pildid klõpsutada, kahjuks oli ainult aku natuke tühjavõitu ja seepärast ei näidanud eelvaadet ning klõpsud tuli teha suhteliselt hea õnne peale (kuni aku üldse veel kestis) - see seletab ka nende väikest arvu ja väga kahtlast kvaliteeti. Aga muljed Trierist olid ülipositiivsed, ma olen 100% kindel, et ma lähen sinna veel tagasi ja võtan täis akudega fotoaparaadi kaasa - see on ikka tõeliselt ilusa vanalinnaga koht (ja süüa anti hästi) ning rongipilet oli üllatavalt odav (4 eurot üks ots). Lisaks avanesid rongi aknast väga ilusad sügisesed looduspildid (kollast-punast-tumerohelist, mõned mäed olid nagu meelega triibuliseks tehtud), aga selle tabamiseks ilmselt iga aastaaeg ei sobi.