EM - Kuues mängupäev. Milleks karta vastaseid, kui me suudame endale ise väga hästi liiga teha?

Kulinaarsed ja turismialased teated:

Lõunapausil käisime mingis kohas, kus täpselt enne meid sai päevakala otsa, seega tuli süüa liha (minul) ja kana (Maarjal). Aire see-eest võttis mingi Roheneeme saarte rahvusroa, mis põhimõtteliselt oli ühepajatoit mitme erineva liha, vorstijupi ja ubadega – ehk siis selline aus talupojatoit, et hommikul vehid kõhu triiki täis ja siis kogu päev teed rasket tööd (portsjon oli SUUR). Ma proovisin seda ka natuke, täitsa tummine segu oli, ja siis läks mõte seda rada, et huvitav, kui Luksile selline asi enne pikka matši sisse sööta ja laua taha lasta, siis oleks tulemuseks paras gaasikamber.

Irene-Hendrik käisid okeanaariumis (olevat olnud väga lahe), Aire käis loomaaias, seal olevat ka tore olnud, isegi punane panda oli olemas. Meie jälle uurisime, et mis vein see on, mis Portugalis on 13,5 euro pealt alla hinnatud 3,5 euro peale – ja selgus, et täitsa hea vein on (taustsüsteem on teadagi see, et vein on Portugalis reeglina väga odav, nii et kui hinnaks on pandud 13,5, siis see on suht kallis lõbu…)

See ei ole Orangutang, Ahvide suguseltsist, vaid õnnetu Eesti bridžikäsi kõrgustesse püüdlemas.

Tuukrid näevad siin ka natuke kahtlased välja, ma kahtlustan topist.

EMil on ees viimased neli vooru ja üldtabel näeb üsna huvitav välja: medališansid on vähemalt seitsmel võistkonnal ja 8 sekka saamise šansid (mis tagaks koha MMil) vähemalt 11-l võistkonnal. Tipp näeb välja selline -> -> -> -> -> ->

Vastaste poolest on kõige mõnusam päev – vähemalt turniiritabeli järgi ja teoorias – Taanil. Kui panuse peaks tegema, teeksin Prantsusmaale.

Kogu tabel on SIIN

Enne tänast tuvastas Hendrik, et me olime mänginud kuue võistkonnaga, kes olid meist tagapool (üks võit ja viis kaotust) ning 15-ga, kes meist ees (7 võitu, 8 kaotust) – ehk siis turniirilõpp meid millegi heaga ei oota… Tänane päev andiski kinnitust selles suhtes, et sõltumata sellest, kas vastane on tugev või nõrk, me võime vabalt iseendale jalga tulistada. Ehk siis esimeses matšis mõõdukas kaotus Hollandilt (ei mänginud, ei tea), teises suht suur kaotus Lätilt (üks suur miinus slämmijaost ja mõned väikesed), kolmandast suht samasugune kaotus Iirimaalt (süsteemi unustamise tõttu mängisime 6♣ kontraga kallis tsoonis, trumbimastiga ♣Ä9 vastu ♣87xxx, kusjuures kõik puuduvad ristid olid ühe vastase käes), viimane matš Šveitsi vastu hakkas ka kurjakuulutavalt, kui läksime kuue kalli vastu 7♦-ga tõkkesse ja see hooletu väljamängu tõttu viieta käis, aga õnneks kaotasime vaid kolm IMPi. Edasi suutsime siiski end kokku võtta ja mõnda nõrka ikkagi võita ka.

Homme on siis viimane mängupäev, meil vastas Türgi (meie puhkame), Portugal (Irene-Hendrik puhkavad), Iisrael ja Šotimaa (Pihel-Indrek puhkavad)

Viies võistluspäev: lõpp juba otsapidi paistab, protsess kulgeb omasoodu

Portugallased armastavad mune, eriti munakollased – kõik magustoidud, kaasa arvatud kuulus pastel de nata on väga munakollaselised. Mulle on see muidugi hea uudis, mulle meeldivad munad. Huvitav, mida nad munavalgetega teevad, kas saadavad Austraaliasse, et seal Pavlovaid teha saaks? Muuhulgas olid ka jäätiseletis jäätised üsna munase maitsega ja lääged…

Täna käisime mängu lõpus ühes kohalikus kohas söömas, seal olid enamus roogi sellised, mis olid jagatavad sõpruskonnaga. Ehk siis hankisime paar  tursapada, kuskussipaja, juustuvaagna, peotäie tapaseid ja mõned sangriad ja tundsime end hästi.

Võistkonna noorim paarkond reipalt sangriaklaaside taga. Taustal küll hästi ei paista, aga leti peal leegitseb tellitud chorizo ja kõrvallauas hõljub õhus pudel veini...

Mängu poolest läks tänane nii ja naa, kaks võitu (Rootsi ja Kreeka üle), kaks kaotust Rumeeniale ja Tšehhile, kokkuvõttes siis 19. koha peal…  Mängutase natuke juba lonkab (näiteks käisin taha ühe geimi, kus ma enamvähem kõik välja suutsin mõelda), aga eks naudime protsessi ja tunneme elust ja mängust rõõmu!

Kui juba kõrvaltänavasse sattusime, siis tegime ikka kirikupildi ka ära (mulle meeldivad väga plaatidest mosaiigid, mida on suht palju...). 

Homme menüüs: Holland (puhkame meie), Läti (puhkavad Pihel-Indrek), Iiri ja Šveits (puhkavad Irene-Hendrik)

EM, Neljas mängupäev - eks elus ole ka paremaid päevi olnud.

Täna käisid Pihel ja Aire linna avastamas (ja tulid retkelt tagasi lõhega, millest sai väga hea prae). Meie lõunasöögikohas oli mingi veider toit nimega Kapsalon, mida ma testida ei julgenud, aga kuuldes Irenelt, mis see on, siis ilmselt kunagi võtan – pidi olema kebab+friikad, üle valatud juustuga. Irene ütles, et see on tulnud sellest, et kapsalon on hollandi keeles „juuksur“ ja nime olevat saanud sellest, et mingi juuksur olevat käinud türgi kohtades ja sellist asja tellinud.

Sõime tänaval ühe veidra ehitise vastas. Mu esimene refleks oli, et õigeusu kirik, Maarja pakkus, et mošee, tegelikult on see midagi vahepealset - härjavõitlusareen. Härjavõitlustega on nagu on, aga 23. veebruari kuupäevaga oli "Tauromaquia" reklaamid väljas küll . Nüüd oli seal ees silt gurmeeturg, huvitav, kust nad liha said...

Mängupäev oli selline kurbnaljakas – nalja küll sai, aga võite paraku mitte. Ehk siis laekus neli kaotust: Norralt, Prantsusmaalt, Austrialt ja Inglismaalt. Neljast kolm on tunnustatud bridžimaad ja kuigi Austriat alati kommentaatorid mainivad mingite variantidega riigina, siis minu versiooni kohaselt on see seotud mingi ajaloolise mäluga, kuna 1930-ndatel oli Austria tiim Euroopa parim, tulid vist veel korra 1980-ndatel Euroopa meistriks ja 1990-ndatel võitsid tüübid kaks juuniorpaaride MMi… Aga noh, nende vastu oleme tavaliselt tappa saanud, kõige hullemini sel suvel Ostendes.

 Alustuseks tuli napp kaotus Norrale, aga Maarja tõestas, et blondiiniefekt töötab kõrgel tasemel. Ehk siis viskas väljamängijale suvalises kõrvalmastis meelega kolmesest pikkust valesti, väljamängija vaatas talle otsa ja otsustas, et ta ei tee seda ja mängis lepingu taha. Lepinguks oli suur slämm. Kahjuks tuli küll kaheimpine kaotus vastu võtta, kui vastane pakkus ilma ässata suure slämmi, aga kui avakäigul ässa ära ei võta, siis seda ei saa. Ise keerasin ka vähemalt ühe jaotuse tuksi natuke laisa pakkumisega, mis viis kehvemasse geimi jne...

Nagu tavaliselt, kui kehvasti mängida, siis pöörab ka õnn selja – Prantsusmaalt tuli hale kest, tüübid pakkusid näiteks kaks slämmi, mis sõltusid lõikest, mis mõlemad olid. Õnneks see oli nii must matš, et kõik mis sinna sisse sai toppida (süsteemiunustamised jms), sinna läks, teha polnud nkn väga midagi. Järgmises matšis Austria vastu proovisid Irene-Hendrik lõikeslämmi, see teadagi ei istunud ning viimases matšis olime me 33 pildipunktiga suurepärases, aga paraku istumiste tõttu lootusetus slämmis, millest ei pruukinuks midagi halba olla, aga kahjuks Hendrik ei valinud parimat aega viiese mastiga 2♠ avapakkumise tegemiseks ja vastu tuli -1400…

Üldiselt mängida on endiselt tore, enamus vastaseid on suht rahulikud ja sõbralikud (Irene küll leidis, et üks tema oma oli nagu BBO robot ja süsteem oli ka defineeritud nagu roboti oma…) – no ja eks homme läheb jälle paremini.

Tablool oleme nüüd kukkunud 20. kohale, skooriga -20. Lätlastele pöidla hoidmine on endiselt teretulnud, nad on 3. kohal. Homme on võimalik neile teene teha, kuna kaks esimest matši on nende lähikonkurentidega (2. ja 4. koht).

Menüüs homme: Rumeenia, Rootsi (meie puhkame), Tšehhi (Hendrik-Irene puhkavad), Kreeka (Pihel-Indrek puhkavad)

Lauajalgpall töös. Hendrikut pole seni kellelgi võita õnnestunud, kehval päeval sain talt ka 0:10 tappa...

EM - kolmas mängupäev. Seekord pigem halvad kui head uudised.

Kolmas mängupäev:

Nagu sisimas karta oligi: lõppesid slaavlased, lõppesid ka meie võidud… Hommikul siiski tuli Belgia vastu napp võit kotti, aga seejärel tulid võrdse skooriga 13:19 kaotused nii Soomelt (üldiselt hea matš, aga sedapuhku siis nii…) ja Saksamaalt (üldiselt väga hea matš, aga üks tehniline väljamänguputerdus tõi kaotuse) ning õhtu lõpetuseks natuke kopsakam kaotus Ungarilt (kehv matš mitmete vigadega). Kokkuvõttes siis 30 võistkonna seas täpselt keskmise tulemusega täpselt keskel – ehk siis 130,63 punkti ja 15.-16. koha jagamine Austriaga.
Lätlased on teisel kohal, punkt maas esimesest (tipp on üldse väga tihe), nii et neile saab ikka pöialt hoida.

Muidu tundub, et pühapäeval hoitakse siin tões ja vaimus söögikohti kinni, aga leidsime kõrvaltänavalt mõnusa koha kus quiche’i (loomulikult kalaga, tuunikalaga) sai kopsaka tüki, koos mõnusa koduse sibula-tomati-kurgisalatiga ja supiga kõrval. Viieka eest ühesõnaga süüa niipalju, et mulgi tekkis kahtlus, kas ma suudan selle ära süüa.

Tellisime Soome koondisest Pia fotograafiks, ilmselt sellega võib seletada, et me neil võita lasime. Fotograafitasuks või nii....

Muide, kas ma olen juba maininud, et siin on soe? Täna oli +23; tegime siis tiimiga sellise suvise vabariigi aastapäevapildi; lisaks läks Hendrik ookeani otsima (ja leidis selle ning käis seeski) ja Irene läks turistitama Belemi.

Eks nüüd siis lakume haavu (ja varsti ka kotlette), homme on menüüs Norra (puhkavad Irene-Hendrik), Prantsusmaa (puhkame meie Maarjaga), Austria ja Inglismaa (puhkavad Pihel-Indrek).

EM Lissabonis: teine mängupäev - slaavi blokk edukalt läbitud!

Kõigepealt tellitud kulinaarne teadaanne – Pihel-Indrek tegid kalasuppi, see oli väga hea!

Seejärel olustikuline teadaanne: tänase mängupäeva lõpu puhul käisin poest läbi ja varustasin end pudeli portoga. Mul oli peaaegu piinlik seda teha, kuna kassas oli üks reibas, aga paraku väga lühike neegritüdruk, kes kuidagi ülemise riiulini ei küündinud. Õnneks oli ta aga piisavalt nutikas ja kutsus koristaja appi, see ulatas küll. Portod on siin odavad ja head.

Eesti koondis avatseremoonial veini ja snäkkide juures....

Muidu jäi vist varem mainimata selline asi, et lõpuks on rahvusvahelised organisatsioonid jõudnud Tartu Bridžiklubile lõpuks järgi – ehk siis siin võistlusel ei ole kindlaks määratud, millises liinis istuvad naised ja millises mehed. Teed oma line-up’i ära ja lähed mängid, nagu sattus.

Huvitav on see, et esmakordselt tuli tegeleda sellise logistikaga, et kuidas jagada mängujärjekord viievooruses päevas: täna oli selline päev. Jõudsime tõdemusele, et paar, kes mängib neli matši puhkab keskmise – aga ülejäänud paaride puhul rotatsiooni tegemine tundus natuke nüri ja lõime kombinatsiooni, et üks mängib esimesed kolm voor ja teine mängib viimased kolm vooru – see annab pool päeva vabaks ka kõige muuga tegelemiseks ja 3x12 jagu ei ole väga probleemne vastu pidada, kui matši vahel veel ka pool tundi varuaega on. Siis leidsime, et tegelikult võime ka nelja vooruga päevi mängida nii, et see, kes mängib kaks vooru, mängib kaks esimest ja siis on pool päeva vaba, et linnaga tutvuda.

Mis mängu puutub, siis hommikul alustasime kahe mõõduka kaotusega Itaaliale ja Taanile, seejärel kobistasime võidu Horvaatia vastu ja siis tuli kaks tõeliselt magusat pala: kõigepealt Poola vastu 14:1 võit ja seejärel sõitsime Serbiale 63:13 pasuna... Poola vastane tulemus muidugi oli eriti magus, kuna esiteks nad on kõvad ja teiseks oli tegemist ikka väga hea matšiga mõlemalt poolt. Millegipärast on nad olnud meie jaoks tavaliselt suht head vastased, mitte küll alati, aga kaotanud olen ma neile erinevates võistlusklassides kindlasti vähem kui võitnud…

Huvitaval kombel tuvastasin, et meie Maarjaga oleme mänginud järjest viie slaavi tiimi vastu: Bulgaaria (+22), Venemaa (+9), Horvaatia (+4), Poola (+13) ja Serbia (+50). Kahjuks rohkem slaavlasi turniiril ei ole (no tegelikult tšehhid veel on, aga nad on nii tsiviliseeritud, et see ei lähe enam väga arvesse vist…), ei teagi, kust veel punkte saama peaks.

Kokkuvõttes siis oleme 9 vooru järel 13. kohal (lätlased on neljandad). Kõik tulemused on siin: http://db.eurobridge.org/repository/competitions/19Lisbon/microsite/Results.htm

Homme menüüs:

Belgia (puhkame meie)

Soome (puhkavad Pihel-Indrek)

Ungari, Saksa (puhkavad Hendrik-Irene)

Jumal oli täna lätlane, aga võidu Venemaa üle võib vist vabariigi aastapäevale pühendada...

Täna oli siis esimene mängupäev. Kuigi inimesed nõuavad huvitavamaid juhtumisi ja söögikirjeldusi, siis tänasest pole väga midagi kirjeldada. Käisime Maarjaga küll mingis kohas söömas, jälle kalatoitu. Tundub, et siin ongi peamine moodus kalade tarbimiseks nad korralikult ära maitsestada ja grillile virutada ning juurde serveerida magedat kartulit, porgandit ja salatit. Üldiselt võib öelda, et söök on hea ja vein on väga hea. Ma jõudsin juba otsusele, et hakkan portugali keelt õppima. Uudiseid ja silte vaadates tundub suht lihtsana, haritud inimese baasteadmistega rahvusvahelistest võõrsõnadest ja prantsuse keelest on loetav tekst üldjoontes hoomatav: vaadates talvist kliimat, siis kunagi siia emigreeruda ei kõla halva mõttena (no ja kui siin on jahe, siis on ju olemas ka Madeira). Lisaks: Venemaa on kaugel ja ei pea pead vaevama äpardunud presidendikandidaadi ja tema äpardunud mõtete pärast...

Suvaline olustikupilt - mängukoha lähedal olev monument :)

 Muidu huvitava faktina trehvasime tänaval mingi eestlasega kokku. Mitte, et see nüüd 100% üllatav oleks olnud, ikkagi rahvusvaheline linn ja vist suht rahvusvaheline kvartal, aga ikka tore.

Mäng kulges enamvähem, esimeseks vastaseks oli Hispaania ja esimesele voorule tüüpiliselt oli mõlemal poolel suht logisev mäng, 12 jagu lõppes võitlusliku 50:50 viigiga! Huvitav oli see, et Hispaania üks tädidest tahtis Pihlale-Indrekule niivõrd palju mingit märkust „tagasi teha“, et käitus suht vastikult, aga ainuke, millega ta norida sai, oli see, et Indrekul ei olnud kingi jalas mängu ajal. Indreku vabandusest, et tal on puhtad sokid hommikul jalga pandud piisas ja tädi partneril olevat olnud täiesti piinlik.

Järgmises voorus saime tappa Islandilt – ja päris kõvasti, aga päeva lõpuks tuli kaks ilusat võitu, Bulgaaria ja Venemaa vastu. Kusjuures neid koondisi pakkus bülletääni koostaja esikaheksasse saama – tõsi, puhtalt nimede põhjal ja näidatud mängu järgi tundub see kahtlane olevat. Meie oleme siis hetkel napis plussis ja 14. kohal 30 tiimi seas.

Ühel Venemaa paaril oli süsteemikaardil kirjas: "me oleme head inimesed, olge meie vastu samuti head!". Ma kahtlustan, et see on sama alltooniga nagu see, kui USA-s käies mitmed kohalikud vabandasid meie ees (ja üks tegi Starbucksis joogid välja) koos kommentaariga, et neil on piinlik kaasmaalaste pärast, et neil selline president on.

Lätlased kusjuures juhivad pärast nelja vooru; kuigi bon ton nõuab, et naabrite edu peale tuleb kade olla, siis mul seda ei ole, eriti arvestades et neljast inimesest kolm on täitsa toredad ja neljanda suhtes mul ka probleeme ei ole. Lätlaste tiim on muidugi selline, et ma arvan, et nad pigem on esikaheksa kandidaadid niikuinii ja teatavate šanssidega medalile.

Jaotustega ma seda plogi väga täitma ei hakka, aga ühe siiski panen, kus bulgaarlane Aronov mind täiega üllatas. Nimelt avas ta partner kolmandalt käelt 6♦ ja temal oli käes:

♠Ex

♥Äxxxx
♦xx
♣Äxxx

Ja selle lehega suutis ta passida! Teises toas ei kulgenud Hendriku-Irene pakkumine küll kõige paremal viisil ja Irene pidi lõpus mängima äraarvamismängu, millised keycardid on partneri käes, kuid kuna ebasobivaid oli vaid üks kolmest, siis pressis ta suure slämmi ära ja 13 IMPi kukkus....

EM Lissabonis - nulltund

Täna saabusid Pihel ja Indrek, seega on meil kogu võistkond kohal.

Vaade meie aknast. Lissabonis on päris paljud majad kaetud huvitava graffitiga, ja kellele siis ei meeldiks irvitav kass akna taga?

Hommikul uurisime võistluste netikülge, et kas lisaks mängujärjekorrale ka midagi üleval on (matšide pikkused ja voorude ajad näiteks) – ei olnud. Veelgi huvitavam on, et ega ka mängukohta polnud, niisamuti olid hämaruses ka mu tuttavad, kellelt küsisin. Kraamisin siis välja kunagi saadud infokirja, seal oli aadress olemas, ja läksime eeldatavasse mängukohta. Minu rõõmuks ja üllatuseks selgus, et selles suhtes kõik klappis, saime kätte oma kaelakaardid ning õhtuks on ilmunud üles ka mängugraafik koos voorude algustega. Ehk siis ülehomme on viis vooru, kõigil ülejäänud päevadel neli.

Kapten roolis. Õnneks jäämägesid silmapiiril ei paista

Lõunase aja veetsime võistkonnaga kõrval asuvas Edward VII pargis. Mul küll ei õnnestunud guuglist tuvastada, mis täpselt oli Edward VII side Lissaboniga – aga kui just ei olnud mõeldud mõnda muud Eduardo VII’t , oli tegu kuninganna Victoria pojaga, ehk siis Euroopa Onuga, kelle matuseid 1910. aastal nimetatakse ka Vana Euroopa matusteks: paari aasta pärast läksid kõik ta venna- ja õelapsed omavahel sõtta ja suur hulk kaotas trooni, mõni elugi takkaotsa.

Maarja leidis roosa põõsa. Järgmiseks ehk leiame roosa põrsa....

Hendrik see-eest üritab ronida suvalise kivi või puu otsa. Seekord selgitas ta selle käigus välja, et see kuju, mis taustal on, on natuke üleelusuurune...

Lissabonis on olemas avalik rattalaenutussüsteem, muuhulgas renditakse ka elektrilisi tõukerattaid. Hendrik on selle vastu suurt huvi üles näidanud ja hommikul tekitas endale vajaliku konto ning suurema osa teest mängupaigani vuras tõukekaga (vahepeal kasutas seda ka Aire). Pargis testis kogu võistkond selle aparatuuri järgi, päris tore relv oli.

Ei teagi, millal viimati tõukerattaga sõita sain, aga kui ise hoogu ei pea lükkama, on see täitsa tore relv. 23 km/h oli sirgel maal see, millega ta liikus....

Õhtul käisime avatseremoonial. Nagu kogu muu orgunngi oli see üsna kaootiline ettevõtmine. Toimus see mingis hotelli nurgas, toole väga ei olnud (me kogenud inimestena hõivasime endale koheselt sitzplatzi), kõned olid meeldivalt lühikesed ja kerged; hümnide mängimine kukkus läbi, sest kuidagi ei õnnestunud heli kõlaritesse saada. Euroopa bridžiliidu president Jan Kamras rõhutas oma kõnes, et tema jaoks on oluline teema normaalne käitumine bridžilaua taga ja kohtunikke on instrueeritud igasuguse plõksimise puhul - ükskõik kas vastaste või partneri suunas - sellest raporteerima ja avatakse distsiplinaarasi. Mu meelest väga okei suhtumine, seda võiks Eestis ka teha, aga paraku pole praktiliselt vist teostatav :(
Teine lõbus asi oli, kui programmi "Keep bridge alive" tutvustavas sõnavõtus topiti Kamrasile pähe pandamüts ja teda kasutati illustreeriva näitena: bridžimängijad on nagu pandad, me peame nägema vaeva, et neid elus hoida! Kahjuks läks see jutt kiiresti crowdfundingu pealt guilt-trippimisele, et koondised võiks ka õilist üritust toetada, et näis, kas kõik 30 koondist sinna sappa saab.... Ma olen küll nõus, et üritus on püha, aga mulle ei meeldi selline viisakas vormis väljapressimine, kalk inimene, nagu ma olen.
Snäkke oli piisavalt, mõned neist täitsa head; veini jagus ka ja pärast mõnusalt veedetud aega navigeerisime tagasi koju, homme saab juba mängima hakata.
Esimese päeva to do list: Hispaania, Island, Bulgaaria, Venemaa

Segatiimide EM: kaks päeva mängudeni

Teine päev Lissabonis algas hommikul tänaval kostva müra, karjumise ja vilistamisega. Mõtlesin siis, et huvitav, kas jalgpallist loomastunud Lissaboni Sportingu jõmmid on tänavatel mäsu korraldamas (natuke uurisin nende eilsete uudiste kohta, selgus, et löömaks oli läinud Sportingu staadioni lähedal; nende fännid on praegu üles keeratud nagu vurrkannid vist, sest maikuus olevat nad treeningul omaenda jalgpallureile kallale läinud, mille peale 8 tüüpi ütlesid lihtsalt lepingu üles). Selgus aga, et täpselt meie maja all puhus rida tüüpe vilet ja skandeeris suht rahulikult, isegi sõiduteele nad roninud ei olnud, kiire guugel andis tulemuseks, et see seltskond, lühendiga STRN oli mingi notarite ja registreerijate ühendus. Igatahes kisa lõppes peagi ja meil oligi aeg kasutada ära meie käsutuses olev päev ja minna turistitama.

Huvitaval kombel oleme teist korda järjest väga peene sissepääsuga majas elutsemas. Kui Ostendes oli meil põhimõtteliselt hotelli vestibüül, siis siin on seintel antiikmütoloogiast inspireeritud bareljeefid.

Vastuvõtja soovitusel võtsime sihiks Lissaboni äärelinna Belemi, mis peaks tähendama tõlkes Petlemma. Üleüldse nad sealkandis on palju piibellikke kohanimesid kasutusse võtnud, kõrval asub ka Calvario, mis minu interpretatsiooni kohaselt tähendab ilmselt Kolgatat – kunagi guugeldasin Miseraablite „One Day More“ laulu sõnu ja avastasin, et „road to Calvary“ tähendab Kolgata teed. Belemi kunagi küsiti ka mälumängus, ma ei suutnud seda küll toona ära vastata, aga nüüd olen teadagi targem.

Sinnaminekuks tutvusime kohaliku ühistranspordiga. Kui meie vastuvõtja meid eile hoiatas trammides olevate taskuvaraste eest, siis noogutasime, et tavaline turistika teema. Tundub, et siinkandis ületab see üldiselt aktsepteeritavat pätluse normi, sest esiteks viskas politsei paar tüüpi mingis peatuses trammist maha ja hoiatas valju häälega inglise keeles reisijaid, et need on tuntud taskuvargad ja oldagu ettevaatlikud. Ja üks vanem daam hakkas ilma igasuguse provokatsioonita Hendrikuga rääkima kui palju neid on jne. Nii et tundub, et see on tõesti teema.

Raekoja platsil olid reipad kujud. Ma siis liitusin nendega. Kuna ilm oli veel hommikuselt jahe, hoidsin kampsunit seljas, aga hiljem läks üsna palavaks.

Jõudsime siiski ühes tükis Belemi kohale ja Afonso de Albuquerque ausamba juures panime paika plaanid, mida vaatame. Sõelale jäid maadeavastajate monument, Püha Hieronymose klooster (Mosteiro dos Jeronimos) ja Belemi kaitsetorn.

Maadeavastajate monument on pühendatud siis maadeavastuste ajale, kus Portugal mängis päris suurt osa – laevakujulise, 52 meetri kõguse monumendi ninas asus Henri Meresõitja (kes on kurikuulus selle poolest, et ta ise kunagi merd ei sõitnud, küll aga koondas kaarte ja infot ning  doteeris avastusretki) ja kummalgi pool veel 16 tuntud tüüpi Portugali avastusreiside ajaloost. Kõike ümber rääkida pole mõtet, Wikipedia artikkel selle kohta on piisavalt põhjalik, aga monument ise oli täiega lahe. Isegi kui keegi kriitik on süüdistanud seda sotsrealismis, siis mina isiklikult kitši ei põlga J. Mis tegi monumendi veel lahedamaks, oli see, et see dubleeris vaateplatvormina, kust sai väga maalilisi vaateid Hieronymuse kloostrile, Tajo jõele ja jõesuudmele ning Belemi tornile. Keldris oli näituseruum, kus oli Aafrikale pühendatud killukestest näitus.

Maadeavastajate monument. Seda ma kusjuures teadsin isegi varem, kuna mingis lauamängus, kus tuli tunda maailma vaatamisväärsusi, oli see pilt täiesti olemas.

Vaade monumendi otsast mere poole. Meri algab umbes sealt, kust paistab viimane maanukike, enne seda on tegemist Tejo (Taguse) jõe estuaariga, mis laiemas kohas on kaarti usaldades ca 2 kilomeetrit lai. Pildil olev torn püstitati kunagi ammustel aegadel sadamasuu kaitsmiseks. Hendrik oli otsustanud, et tema tahab vett katsuda ja selle distantsil monumendi ja torni vahel ta seda ka tegi. Väidetavalt ka maitses ja leidis, et see oli ikka soolane, riimvesi seega.

Vaade monumendi otsast Jeronimose kloostri poole. Nüüd hakkan baroki näitena ajalootundides kasutama hoopis seda pilti - kogu kompleks oligi täpselt nii lahe kui paistis. Guugeldasin hiljem Püha Hieronymose kohta, avastasin, et ta suri Petlemmas, nii et kõik hakkab jälle ühte suurde süsteemi paigutuma. Püha Hieronymose ordu olevat ka suht tegev olnud usufanatismis ja lõi innukalt kaasa maadeavastustes, seega vaeseks nad sellest just ei jäänud.

Edasi läksime kloostri poole, selgus, et sellega saime juurde veel kaks boonust: ühte kloostritiiba oli tehtud ka arheoloogiamuuseum, teises siis lasti inimesi kloostriruumidesse ja sellega külgnevasse katedraali. Kõigepealt võtsime ette katedraali, see oli ajastule tüüpiliselt uhke, sees oli ka kaks võimast sarkofaagi, milles ühes puhkas Vasco da Gama ja teises poeet Camoes (kellega seoses mul on senini ajusse raiutud üks ja ainus seos: tema „Lusiaadide“ järgi üritas „Kapten Granti lastes“ hajameelne professor Paganel õppida hispaania keelt).

Pilt ühele kiriku kambritest, tõenäoliselt sai see tehtud ennekõike pildil olevate elevantide pärast, kuna Kati on need loomad bridžimängijate seas populaarseks teinud.

Klooster ise oli pehmelt öeldes uhke. Nikerdusi jagus umbes kolme omasuguse jaoks….

Kloostrist endast me väga pilte ei teinud, aga kiriku sissepääs oli nii uhkete kaunistustega, et ma kohe pidin nendele kontrastiks pildile ronima.

Vahepeal tegime söögipausi, kus olime eilsetest kogemustest õppinud, et eelroa asemel antavad snäkid (juust, kalapasteet, või ja saiakesed) ei ole tasuta, vaid nende eest kasseeritakse ja mitte vähe. Tarbisime taaskord kalaroogasid - ma ise olin siia tulles juba häälestunud sellele, et nüüd on kaks nädalat pm. paastumist, kuna Portugal on tuntud pigem mereandide poolest ja meie kandis on nendega teadagi millised lood. Tuleb tunnistada, et need olid taas täitsa head, x-kohas saadav Portugali fish and chips oli parem kui sama nimega toode, mida mulle pakuti aasta tagasi Belfasti raekojas a la carte lõunal.

 ja siis lõpuks võtsime ette arheoloogiamuuseumi (mis ühest küljest ei olnud mainimisväärselt üllatav, aga teisest küljest oli täiesti põnevaid iidseid jubinaid täis) ja lõpuks jalutasime torni juurde. Kuna ühest küljest olime juba suht laibastunud (8 tundi turistitamist selja taga) ja teisest küljest jõudis kohale Irene, siis piirdusime välise vaatlusega ja pärast seda tulime koju tagasi (jõudsimegi Irenest 2 minutit varem).

Tee peale jäid kultuurikeskus ja moodsa kunsti muuseum. Kuna aega ja võhma ei olnud, jäid need seekord veel avastamata, aga neist mööda kõndides tuvastasime, et Eesti Vabariigi aastapäeval toimub seal kontsert, mida juhatab eesti nimega maestro.

Belemi kindlusetorn, Maarja (punases) õnnestus ka pildile saada.

Euroopa meistrivõistlused segatiimidele Lissabonis: "kolm päeva mänguni"

Rahva tungival  nõudmisel alustan siis kirjetega sellest võislusest. Isegi hoolimata sellest, et midagi nagu öelda ei olegi...
Ehk siis.... Esmakordselt on toimumas üritus nimega Euroopa meistrikad segatiimidele: ehk siis laua taga ainult segapaarid (ma ei ole viitsinud kontrollida, kas sugude jaotuvus tiimi sees võib olla ka 2-4). Eesti tiim selgus novembrikuiste valikvõistluste järel: Maarja partneriga, Irene-Hendrik ja Pihel-Indrek, NPC-na liitus meiega Aire. Kuna võistlus toimub Lissabonis, siis vähemalt mina olin väga motiveeritud turniirile tulema: esiteks pole ma Portugali (mandriosas) käinud, teiseks veebruarilõpune Eesti ilm pole päris minu maitse, siin on selline tüüpiline "natuke-alla-keskmise-Võsu-bridžifestivali" ilm; muidu ilus ja roheline, lilled õitsevad ja palmid õilmitsevad, isegi päike paistab, aga temperatuur on kuskil x-kohas 15-20 vahel ja õhtul ilmselt jahedam.
Selle eest uudistest selgub, et kohalikud noored kütavad ilma ise soojemaks: mingi jalgpallimängu tagajärjel olevat noortejõukude märatsemine ja vägivald Lissaboni tänaval käiku läinud, mitte ülilähedal, aga mitte ka väga kaugel. See siis seletabki, miks meie host soovitas ühe staadioni juurde mitte minna (me algul eeldasime, et tegemist on lihtsalt Sporting vs Benfica vastuseisuga ja ta näitab oma kuuluvust...).

Kuna Riiast oli võimalik otselennuga kohale jõuda, siis tulime paar päeva varem, et aklimatiseeruda (õnneks ei ole meie seas selliseid, kes lendamist niiväga kardaks nagu üks Läti koondise liige, kes end juba Riia lennujaamas oli korralikult ära sättinud), reis ise kulges viperusteta, kui välja jätta see, et taksoarve oli kahtlaselt kopsakas (järgmine kord vist jälle targemad, et kui lennujaamast takso ette antakse, ei pruugi see tähendada, et tegemist on mingi väga ametlikult korraldatud asjaga).

Hankisime AirBnB kaudu viie magamistoaga apartemendi, see anti ilusti kätte (kuigi asjaajamine tundus mõõdukalt boheemlik), korter on ilus (aga jahe) - kuigi ette võib heita seda, et väga mugavat elutuba ei ole.

Pilte ka paar tükki (kuna ma targu jätsin fotoka maha, siis Maarja klõpsib)

Meie köök. Näeb natuke rustikaalne välja, aga kõik vajalik on vist olemas. Pesumasina juures üleval on mingi väga peen kohviautomaat, isegi meie host jändas sellega jupp aega, enne kui sealt kohvi kätte sai.... Akna taga on maja üldkasutatav rõdu. Väidetavalt polevat seal kunagi ühtegi inimest nähtud, välja arvatud meie apartmendi varasemad külalised.

Meie "elutuba". Esiplaanil lauajalgpall, kust mul õnnestus juba Hendrikult tappa saada. 

Elutoa seinal on lahe nööridest tõmmatud maailma kaart. Tume ja ähvardav vari Austraalia kohal olen tõenäoliselt mina.

Eelmise aasta lubaduste kokkuvõte (ja lugemispäevik)

Väidetavalt on jaanuari kolmas esmaspäev aasta kõige kurvem päev: siis visatakse üle parda enamus uusaastalubadusi, kuna neid ei suudeta ikkagi pidada (nii räägiti mulle möödunud neljapäeval koolitusel „Harjumused ja nende muutmine“ – kui viitsin, teen kunagi sellest ka omaette postituse) – aga ma leidsin, et nüüd on sobiv hetk võtta kokku eelmise aasta lubadused ja neid uuendada.

Eelmise aasta lubadused said igatahes suurepäraselt valitud: kuna enamus jäi täitmata, siis pole muret, et sel aastal peaks midagi uut välja mõtlema – seega võib vabalt need asjad uuesti päevakorda tõsta, väikeste variatsioonidega.

Esiteks võib välja visata need lubadused, mis olid seotud teiste inimestega, ehk siis „õpilased esinegu hästi olümpiaadidel“ ja „rohkem toredaid noori bridžikäsi“. Lihtsalt – liiga raske hinnata ja kui just tulemused ei ole silmapaistvad, siis alati jääb üles, et saaks paremini. Seega kuna ma eelmise aastaga olen mõõdukalt rahul, siis oletagem, et vähemalt nende asjade puhul ma täitsin endapoolse otsa ära ja rohkem seda tüüpi lubadusi ei anna.

Ülejäänud neli lubadust jäid sirgelt täitmata ja lähevad sel aastal uuendamisele. Meeldetuletuseks, et need olid:

- „Aasta jooksul loen läbi vähemalt 50 raamatut!“.

- „Klaver kaob!“

- „Aasta jooksul teen vähemalt 50 postitust „Päeva Jaotusesse!“

- „Ennast rihmaks ei tõmba!“

Kõige lihtsam on seletada, miks klaver ei kadunud. Ma tegelikult mingi hetk isegi kaalusin kolimisfirmadega konsulteerimist, et palju maksaks, kui tuleks tüübid ja selle mul teisele korrusele lohistaksid, aga vahepeal sekkus valemisse see, et üks Maarja sõbranna olevat mõõdukat huvi tundnud selle pilli vastu – no ja sel juhul tundub kobaka teisele korrusele vedamine juba mõttetu. Tundub, et see oli selline klassikaline „aga äkki…“ olukord ja ilmselt päevakorrast maas, aga vähemalt olen ma enda jaoks asja välja vabandanud ja nüüd on jälle aasta aega sellele mõelda.

Ülejäänute puhul on saatuslikuks ilmselgelt saanud  viimase lubaduse „ennast rihmaks ei tõmba“ mittepidamine. Kuigi ma lükkasin oma ülikooliõpingud pausi peale, siis enamust oma mitte-nii-formaalsetest kohustustest ei ole õnnestunud kuhugi sokutada. See ei pruugiks olla halb, ma olen tegelikult õppimisvõimeline ja muutun üha tõhusamaks, aga kevadel sain kaks „pakkumist, millest ei saa keelduda“: ehk siis võimalused asuda tööle gümnaasiumiõpetajana ning põhikoolis õppealajuhatajana (mõlemad osakoormustena). Kuna mõlemad pakkumised olid väga intrigeerivad – ja ei saa salata, äkki on CV-s kasulik vastavaid ridasid omada – siis tegin oma aja-logistika kalkulatsioonid ja võtsin mõlemad pakkumised vastu. Ja seega mu töökoormus suhteliselt kahekordistus (nii et kui JmG-s sel aastal bridžigruppi kokku ei saanud, ei suutnud ma selle üle isegi mitte kurta). Ma ei kahetse seda otsust, aga jah, kuna mõlemad asjad on minu jaoks uued ning lisaks on mu tööpõld väga fragmenteerunud, siis aja- ja ajumaht millegi muuga tegelemiseks on üsna piiratud. Loodetavasti sel aastal oskan endale rohkem vaba aega ja vähem kohustusi kombineerida…

Kui eesmärk oli teha „Päeva jaotusesse“ 50+ postitust, siis ma jõudsin 30-ni. Isegi ei oska öelda, miks see nii jäi – kuigi jaotuse leidmine ja sellest kirjutamine on tegelikult keskmiselt nõudlik vaimne pingutus, siis ei ole see ka midagi üleliia keerulist ja huvitavatest jagudest põhimõtteliselt puudu ju ei tohiks jääda. Kuidagi on sattunud nii, et praegu ma mängin bridži 4-6 päeva nädalas (E klubi, T koolis kaheksandikega, K HTG + koondise treening, N Jõgeva klubi ja aeg-ajalt on nädalavahetusel turniirid) – ja kõik, va. võib-olla teisipäev on potentsiaalne – ja sageli reaalne allikmaterjal. Ilmselt siis ikkagi läheb sinna üldise vaimse kurnatuse ja ajahäda rubriiki.

Raamatute lugemine on huvitavam teema. Kui eesmärgiks sai pandud 50 raamatut, siis tegelikult jõudsin 32-ni (tegelikult sisuliselt 33-ni, kuna ma lugesin bridgewinnersist tahtliku protsessina läbi kõik Kit’s Korneri artiklid, mis hakkasid pihta aastast 2010 – ja leidsin, et seda võib raamatuna käsitleda). No ja tegelikult peaaegu võiks selle programmi täidetuks lugeda, kui eeldada, et „õpik = raamat“: 7 ainet põhikoolis (x2 õpikut aine kohta, sest nad on niimoodi üles ehitatud) ja gümnaasiumiõpik; aga see selleks. Raamatute lugemise juures igatahes ilmnes selgelt korrelatsioon sellega, et töö takistab inimesel normaalselt elamast: juunis ja augustis lugesin kummaski kuus raamatut (juulis, kus ma olin rohkem hõives, piirdusin neljaga) – samas aprillis-mais suutsin lugeda vaid üheainsa ning septembrist novembrini lugesin kolme kuu peale kokku neli raamatut, millest üks oli üsna suurte mööndustega (näppu jäi üks lasteraamat, „Peep ja sõnad“, mille siis poole tunni jooksul läbi lasin).

Eelmise nädala koolitusel sain kaks soovitust. Esimene oli, et „võta lühemad raamatud“, teine aga tõsisem: „arvesta lehekülgedega“. Mööngem, ka lehekülg võib korralikult varieeruda, aga see on ilmselt siiski kõige mõistlikum kriteerium, tähemärkide kokkulugemine oleks juba liiga tüütu tegevus. Seega ilmselt on paslik võtta aluseks keskmise raamatu pikkus – ja selle aluseks võtsin selle, et Maarja ja Elo pidasid oma lugemuse üle arvet Goodreadsis ning said tulemuseks, et neil kummalgi oli keskmise raamatu pikkus natuke alla 300 lk. Seega ilmselt on selle aasta eesmärgiks 50*300 = 15 000 lehekülge. Ja no eesmärk ei ole need leheküljed hambad ristis „täis teenida“, vaid ikkagi lugeda pigem asjade kohta, mis huvi pakuvad, et ise olla natuke targem, ilusam ja huvitavam.

Lugemispäevikust – kuigi ma kahtlustan, et ega kedagi väga ei huvita, meeldib mulle endale veidraid kokkuvõtteid teha, nii et ei saanud kiusatusele vastu panna:

Kuna raamatu keskmine pikkus alla 300 lk tundus mulle instinktiivselt liiga väike, tegin ise guugli abiga väikse uurimistöö ja lõin kokku, et ma loengi vist keskmiselt pikemaid raamatuid – keskmine loetud raamat oli mul 313 lehekülge (sees oli paar väga lühikest, paarikümneleheküljelist, asja) ja kokku lugesin üsna täpselt 10 000 lehekülge.

Eelmise päeviku täiendus toimus umbes pool aastat tagasi, ehk siis 17 raamatu pealt, siis nüüd lühike kokkuvõte paari kommentaariga, (enamasti) lugemise järjekorras:

18. Robert Bryndza Tüdruk jääs. Suht tavaline krimka, aja tapmiseks sobib hästi, midagi väga huvitavat ja paeluvat ei olnud, pigem actionile kui analüütilisusele üles ehitatud

19. Vladimir Sergejev ja David Vseviov Venemaa – lähedane ja kauge. Viimasest Rjurikovitšist esimese Romanovini. Väga hea ja põhjalik raamat, mõnusalt ning loetavalt kirjutatud, nii detaile kui tausta piisavalt avatud. Kui ma kunagi kirusin ühe prantsuse ajaloolase (Troyat’) Boriss Godunovi, siis Venemaa… on samal teemal hoopis teine tera.

20. Aare Olander Tartu kadunud vaated. Pigem küll pildi- kui juturaamat, aga sellegipoolest sai lugeda üsna palju huvitavat. Tasub vaadata, vähemalt inimestele, kellele need vaated tänapäevases versioonis midagi ütlevad.

21. – 22. – 23. Kevin Hearne Staked; Grimoire of the Lamb; Scourged. Kõik ühest samast Rauddruiidi sarjast fantast. Ilmselt ei ole suuremat sorti kõrge kunst (tegevust on palju ja jumalaid/mütoloogiaid natuke liiga palju ühte patta panna), aga mulle meeldib: mütoloogiad ning veidrad olendid on mulle alati huvi pakkunud ja ma pean monoteistlikku maailmapilti igavaks ja kuritahtlikuks. Ühesõnaga selline paras rämpstoit, mida on mõnus reisil lugeda ja selle käigus sorteerida oma teadmisi jumalate, eriti gaeli panteoni, kohta.

24. Charles King Vabaduse viirastus. Räägib Kaukaasia rahvaste ajaloost. Käsitlus on kohati küll üsna „läbi latvade“, kui kasutada õppejõud Enn Küngi väljendit üldkäsitluste kohta, kuid mulle sobis selles suhtes hästi, et ega ma selle piirkonna ajaloost eriti midagi ei tea, va. päris viimase aja kohta. Nii et kurssiviimiseks sobib hästi.

25. – 26. David Bird ja Boye Brogeland Bridge at the Edge, Jeppe Juhl ja Peter Fredin Master of Bridge Psychology. Ei lugenud küll järjest, aga põhimõtteliselt sama kategooria raamatud – tuntud bridžimängija karjääris mängitud huvitavad jaod koos teatava määra õpetussõnadega, mille keegi teine on kirja pannud. Üldise teksti mõttes on Bird palju parem (Juhli raamatu keel on suht nõme), samuti on Juhlil mingeid analüüsivigu sees, aga lugeda kannatavad mõlemad, paneb fantaasia hästi tööle. Kahjuks eeldab see pigem ADV++ taset bridžis, et sellest reaalset kasu oleks, aga ka allpool võib olla huvitav vaadata. Endale meeldis mulle hoolimata puudustest Juhl-Fredini raamat rohkem – võib-olla seetõttu, et paljud Fredini tehtud asjad on sellised, millesarnast ma ise olen ka üritanud ja ülejäänud nägid välja nagu asjad, mida ma võiks üritada.

27. Isaac Asimov Seal kus lõpeb maa. Kuigi Asimov on tuntud ulmeautorina, siis see on aus populaarteaduslik raamat, mis seob Maa polaaralade füüsikat, klimatoloogiat, bioloogiat, ajalugu jms. Hea ja kasulik lugemine, kuigi mulle tundub, et bioloogia ei olnud toimetaja tugevamaid külgi (mõrtsukvaal moondus kuskil mõrtsukhaiks ja paar pisiasja veel, millest isegi mina aru sain, et ei klapi). Mulle meeldis kõige rohkem see tõdemus, et Antarktika on Arktika vastand ka muudel põhjustel kui asukoht: idee poolest on Arktika meri, mida ümbritseb maismaaring ja Antarktika manner, mida ümbritsevad mered.

28. Andres Adamson Mida koolis ei õpetatud. Eesti ajaloost viha, eelarvamuste ja valehäbita.  Pealkiri on intrigeerivam kui raamat ise – tegelikult selline keskeltläbi põhjalikkusega üldkäsitlus teatud Eesti ajaloo peatükkidest. Õiglasem pealkiri oleks Mis jäi kooliprogrammist mahu tõttu välja. Ühesõnaga midagi põhjapanevalt uut ei leia, detaile ja konkreetseid teadmisi küll, mõnes kohas ka natuke kahtlast infot. Kui huvi on, võib lugeda, kui lugemata jätta, ei juhtu ka midagi.

29. Eno Raud Peep ja sõnad. Lasteraamat, sattus hõimlaste juures näppu ja kuna polnud midagi targemat teha parasjagu, lugesin läbi. Ehk siis teemaks piltlikud väljendid („ninapidi vedama“ jne.) ja vastavale vanusele ilmselt sobib hästi.

30. Terry Pratchett Small Gods. Klassika ja ega ma seda nüüd ka esimest korda ei lugenud, pigem umbes kolmandat – aga häid raamatuid tulebki aeg-ajalt üle lugeda. Hea religiooni, eriti organiseeritud religiooni toimise ja psühholoogia paljastamine ja lahkamine ja kirjutatud mõnusate kohatiste puäntidega (kohati muidugi läheb liiga heietamiseks, aga mis parata).

31. John Hattie ja Gregory Yates Nähtav õppimine ja teadus sellest, kuidas me õpime. Ilmselt mu eelmise aasta lemmikraamat. Suht tihe ja põhjalik erinevaid õppetöös ette tulevaid asju lahkav raamat, peamiselt sellest vaatepunktist, kuidas õpilased asju tajuvad. Selline pragmaatilis-küüniline lähenemine, mis mullegi meeldis, summeeritult võiks kõlada „tegelege lähtuvalt realiteetidest, mitte ideaalidest“. Põhimõtteliselt võib kasutada ka käsiraamatuna või enesereflektsiooniks ja ma tundsin seda lugedes, et ma saan neid põhimõtteid järgides kui mitte paremaks õpetajaks, siis paremaks inimeseks ikka. 

32.  Lars Ericson Wolke Johan III. Hea ja põhjalik ülevaade kuningast, kes valitses (meie jaoks oluliselt) Liivi sõja teisel poolel. „Kollast kirjandust“ on vähe, kuid ajastule/olustikule iseloomulikke detaile põhjalikult. Huvilistel tasub lugeda, mittehuvilistele jääb ilmselt liiga raskeks.

Kui nüüd kogu aasta kokku võtta, siis võib loetu grupeerida järgnevalt:

12 ajalooraamatut; mis teemapiirkondade järgi jagunesid:

Venemaa-Nõukogude Liit: 5 (7); Rootsi 2; Eesti 2; Viikingid 1

Aja järgi torkab silma, et 3 raamatut olid 16. sajandi lõpu kohta – samas kui üldkäsitlused välja jätta, siis midagi muud vahemikust 11. sajandist kuni 20. sajandini ei olnud.

7 fantaasiaraamatut  –  samas ei mingeid õudukaid ega sci-fi-d

5 bridžiraamatut

4 populaarteaduslikku väljaspool ajalugu – meditsiin, õppimispsühholoogia, astrofüüsika, üldine loodusteadus

2 ilukirjanduslikku novellikogu

1 krimka

1 lasteraamat

Segatiimide katsevõistlus ja miks ma olen veendunud, et ETBLi opereerimine ei ole jätkusuutlik

Jutu kirjutasin ma küll valmis juba kuu aega tagasi, aga kuidagi jäi viimistlemata ja lõpetamata – kuid seoses koolivaheaja lõpu lähenemisega, kui peaks mingeid asjalikke asju tegema, sunnib süda vägisi otsima asendustegevusi – seega siis lõpetasin loo ära ja panin üles.

Sündmusest endast (Eesti segatiiimide katsevõistlusest) oli ka kirjutamise hetkeks juba kaks nädalat mööda läinud....

Kõigepealt sissejuhatuseks sellisest asjast nagu segatiimid – kuna bridž on oma olemuselt üdini sotsiaalne mäng, on segapaaride üritused reeglina populaarsed, ja Maailma Bridžiföderatsioon leidis, et lisab võistkondlikele maailmameistrivõistlustele segatiimide kategooria. MM-ile pääseb maailmajao meistrikate kaudu – ja kuna Euroopa meistrikatel sellist asja pole varem olnud, tuli korraldada vastav EM, mis toimub veebruari lõpus Lissabonis. Seega omakorda oli vaja välja mõelda, millistel tingimustel läheb sinna Eesti koondis (lõpuks jäi sõelale variant: 50% osavõtumaksust ETBLilt, muud kulud enda kanda) ja mis kõige tähtsam: kuidas koondis välja selgitada.

Kuna mul arusaadavatel põhjustel oli kogu sündmuse vastu kõrgendatud huvi, siis olid mul koondise moodustamise reglemendi suhtes omad ideed - ja juhtus nii, et 90% nendest läkski käiku. Ideid olen tutvustanud juba ühes suvises postituses, aga eks neid võib ju alati üle korrata.

Mu peamine postulaat oli, et kvalifikatsioon peaks olema võistkondlik. See on küll erinev selle aastatuhande praktikast, kui lahtine koondis on moodustunud paaripõhiselt pikema perioodi kokkuvõttes, mis kulmineerub paaride valikturniiriga, seenioride koondis on vist koopteerunud keskaegsete linnaraadide eeskujul ja naiste koondis on natuke nende kahe süsteemi vahel – ehk siis kui võistlejaid oleks, oleks ka võistlust, aga seda kipub natuke nappima.

Ma pidasin võistkondlikku kvalifikatsiooni optimaalseks üsna mitmel põhjusel:

* Esiteks arvata oli, et huvilisi tekib selline ebamäärane arv, et korraliku paariturniiri hästi läbi pidada ei saa – või kui neid tekib piisavalt, saab tase olema üsna ebaühtlane – ja esikolmikusse sattuvate paaride asjus võib tulemus kujuneda üsna lotoks. Võistkondliku turniiri puhul on väga lihtne: eeldatavalt parim võistkond võidab – või vähemalt on seda võimalik käsitleda, et tegu on segatiimide võistlusega, mille esikoha auhinnaks on õigus esindada Eestit.

* Paariarvestuse puhul võib juhtuda, et võistkonda satuvad paarid/inimesed, kes omavahel väga hästi ei klapi või isegi kui klapivad inimestena, võib mõne paari sportlik ambitsioon ja tase tekitada küsimusi. Kui see on olukorras, kus kulud on kaetud, siis saab apelleerida inimeste professionaalsusele: mängid tellija tingimustel; kuid kui sa lähed suuresti oma kulu ja kirjadega, siis tahaks ju olla kindel, et teekaaslased on sellised, keda sa ise valinud oled.

Mööngem, et see küsimus ilmselt reaalselt oluliseks poleks osutunud, vähemalt enda kohta võin öelda, et sel korral polnud võistkonda, kellega ma poleks olnud nõus kaasa minema (kuigi võib-olla oleks küsimus tekkinud üldväsimuses ja kiires ajas), aga küsimus on põhimõttes. Ja kes teab, mis hõõrumisi inimestel omavahel olla võib.

* Isegi kui küsimus pole inimeste klappimises, siis võistkondliku arvestuse puhul on koondis juba kohe koos ja ei pea hakkama leiutamisega tegelema.

Võsul toimunud ETBLi juhatuse koosolekul oldi üldiselt nende argumentidega päri ja formaadiks saigi võistkondlik, lisaks ideena, et äkki seda formaati kasutada edaspidi ka teiste koondiste (ennekõike seenioride) valikturniiril. Reglemendi väljatöötamisega tekkisid veidrad probleemid, aga neid kirun postituse lõpus. Igatahes isegi formaliseerumata kujul osalesid kõik võistkonnad teadmisega, et neljaliikmelised võistkonnad mängivad ringsüsteemis ja võitnud võistkond valib endale kolmanda paari. Selles suhtes oli küll ebaselge, et kas see peaks olema teise koha võistkonnast või suvaline, aga eks see oleks hiljem selgunud. Ja nagu elu näitas, mõistlike inimeste puhul pole reglementi otseselt vajagi, piisas kaptenite koosolekul räägitust.

Turniir ise oli väga mõnus. Osales viis võistkonda, mis polnud küll ideaalne arv (paarisarv oleks paremini sobinud, meile esitatud idee, et mängitagu pättoni süsteemis viskasime joonelt üle parda), aga sellega pole ka midagi parata. Ma küll mõtlesin, et peaks viimasel hetkel tekitama ka kuuenda võistkonna – kuna võistlus toimus Tartus ja Tartu on naisbridžimängijatega mõnusalt hästi varustatud, siis küllap ma oleks sellega hakkama saanud, et tekitada võistkond, mis oleks küll autsaider, aga mitte poksikott, aga ma lihtsalt ei viitsinud: ilmselt on parem, kui kõik osalejad siiski on kas taseme või ambitsioonidega. Osalenud võistkondade tase oli ka sobivalt ühtlane: peetud kümnest matšist vaid kaks lõppesid suhteliselt suure võiduga ning võistkond, kes võitis kõik matšid edestas võistkonda, kes kaotas kõik matšid vähem kui 20VP-ga. Meie tiimil (mina Maarjaga, Irene-Hendrik) õnnestus see turniir ära võita ja kolmandaks paariks kutsusime teise koha tiimist Pihla-Indreku, kes sellega ka nõus olid. Aleks küll kommenteeris, et tegelikult oli turniir ilmselt suuresti selle peale, et kes saab koondise kolmandaks paariks (ma ei oska tegelikult arvata, mida ta sellega täpselt silmas peab, mul on ca 2-5 ideed, mida ta võib mõelda), aga vähemalt ma ise oleksin küll näiteks juhul, kui nende tiim oleks lõpetanud Mirjami omast tagapool sportlikust printsiibist lähtudes käinud välja idee, et kolmandaks kutsuda Mirjam-Rasmus.

Minu soovitus: sarnane formaat on mõistlik ja seda tasuks ka muude koondiste selgitamisel kasutada – vähemalt selliste puhul, kus kandidaatide ring on väike (seeniorid, naised). Hea ja lihtne – ja isegi kui tekib mingi väike määramatuse aspekt sisse, siis ei kipu meil hetkel ükski koondis medalite nimel võitlema (kuigi naistel jäi MM-ile pääsust napilt puudu) – ja kui hakkab võitlema, siis peaks ta ju ka teistest üle käima. Võiks muidugi küsida, mida soomlased asjast arvavad, minu teada neil peetakse kõik koondise valikturniirid võistkondlikena. Mida ma järgmine kord muudaks – ma ei mängiks mitte 5x20 vaid 10x10 jagu kahekordse ringsüsteemina, nii et enne teist ringi korraldataks loos selliselt, et liidrid kohtuksid viimases voorus.

Aga jah, kuigi turniir ise oli õnnestumine, siis köögipoolelt leiab päris palju asju, millega ei saa rahule jääda. Kuigi ma ülalpool mainisin, et normaalsete inimeste puhul saab ka reglemendita, siis tegelikult koondise valiku puhul peaks see olemas olema.

Hetkel koosneski reglement sellest, et "neljased tiimid, ringsüsteem, umbkaudne jaotuste arv, võitja on koondises". Kui keegi vaikimisi eeldaski, et mina kui idee vedur peaksin ka reglemendi välja töötama, siis igal juhul minule seda soovi ei kommunikeeritud. Ma küll näiteks edastasin sekretärile lingi Soome koondise valiku reglementide kohta (see on siin), et võtku sealt inspiratsiooni, milleks ise jalgratast leiutada, aga see ei kajastunud küll kuskil.

Kui ma õigesti aru olen saanud, siis selliste asjade jaoks on meil olemas STK – aga kui isegi selle liikmeks olevad Hendrik ja Teno ei teadnud turniirile tulles, mida tegema peaks ja väidetavalt ei olevat isegi mingit arutelu toimunud, siis see on märk, et STK lihtlabaselt ei toimi.

Nii oligi siis segadus, et kui võitjavõistkonnaga on lihtne, siis millised on nõuded kolmanda paari valimise suhtes jäid üsna uduseks (Soome variant: osaleda võivad 4-6 liikmega tiimid, kõik peavad mängima mingi hulga jaotusi ning kui liikmeid on alla kuue, siis võivad nad kohad hiljem täita ning juhatus kinnitab koondise, kui leiab, et täiendus koondist ei nõrgenda).

No ja nüüd oleme taas selles kohas, kus ma ei saa jätta mainimata, et ETBL vajaks palgalist töötajat, kes haldaks ja koordineeriks toimuvat. Momendil on peamine ressurss, mille peale loetakse entusiasm – kuid mingist hetkest alates see ammendub (novembrikuine "Hea Kodanik" kusjuures käsitles vabatahtlike läbipõlemisega seotud küsimusi: leitav SIIT) ja kui puudub normaalne struktuur, siis ei ole võimalik inimesi enam korvata, ilma mitut sammu tagasi tegemata. Lisaks sellele saaks siis äkki jõulisemalt lõpule viidud asjad, millega peaks tegelema, aga ükski amatöör enda peale võtta ei viitsi (kasvõi treenerite atesteerimise teema, mida on ääri-veeri nakitsetud juba ca 8 aastat ja ikkagi ei toimi)... Igatahes enda puhul tunnen küll, et olen tegutsenud juba piisavalt, et olla elu lõpuni bridžikätega varustatud ja võin rahulikult edaspidi bridžiga tegeleda peamiselt tarbijana (ehk siis kavatsen sellest aastast ETBLi juhatusest lahkuda, ei näe pointi juhatuses lihtsalt "olla")

Soome juunioride bridžilaager Vesalas

Mu suvi kujunes parasjagu hektiliseks, viimasest asjast kus käisin, ei ole jõudnudki veel kirjutada – sestap teen seda nüüd.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et kui me organiseerisime Melliga Eesti juunioride bridžilaagri, kutsusime sinna ka soomlasi. Kuna me jäime oma asjadega suhteliselt hilja peale, siis meile nad ei jõudnud, küll aga esitasid ühele võistkonnale vastukutse enda juunioride laagrisse. Nii siis juhtuski, et 17. augustil vurasid Manglus, Martin V, Susanna ja Mirjam Jyväskylä poole – ja mina olin nende autojuht. Seda hoolimata sellest, et ma väga ei viitsinud, kuna suvi oli niigi kurnav olnud – aga tundus, et see võib olla hea mõte asjadele ise silm peale visata, eriti arvestades, et ma saan soome keelest aru (ja suudan seda vigaselt, kuid mõistetavalt rääkida).

Laager ise kestis reedest pühapäevani ja sinna tuli kokku ca 25 juuniori – neli siis meie omad. Paraku olid soomlaste parimad juuniorid ära Hiinas MMil (U-21 klassis), kohal oli siis pigem teisest ešelonist kuni päris algajateni ja keskmine tase ei olnud mainimisväärselt kõrge.

Asukoht oli mingi puhkekeskus järve ääres ja laagerdajate kasutuses oli omaette maja, mis sisaldas endas tubasid, mänguks sobivat saali, kööki ja sauna. Ühesõnaga kõik oli käe-jala juures. Söömisega oli nii, et kaks sööki päevas olid laagri keskuse sööklas ja õhtusöögi orgunnisid korraldajad „staabis“.

Tegevuseks olid siis bridžialased ettevõtmised, aga anti ka suhteliselt palju vaba aega. Mis bridži puutub, siis võeti ette järgnevad asjad (tulemusi mul pole, aga need pole vist ka väga olulised), midagi ma ehk mäletan:

Reede õhtul mini-individuaal (12 jagu) – meie omadest oli Manglus 3. ja Martin 5., hiljem jätkati vabas vormis mängimisega.

Laupäeva hommikul pidasime sõprusmatši Eesti vs Soome (ehk siis parimad, kes sommidel kohal olid, tõen. umbes B-C koondis), siin korraldasid meie omad korraliku mõrva ja võitsid 16 jagu ca 70 IMPiga. Samal ajal peeti algajamatele loeng väljavõtukontrast, aga nad ei tundunud olevat sellest üleliia huvitatud.

Õhtul toimus paariturniir (8 paari, 21 jagu), seal olid Mirjam-Susanna vist 2. või 3. kohal.

Hilisõhtul pärast sauna tehti matš Eesti juunioride ja Soome „vanade“ vahel – ehk siis laagri korraldav personal, need 16 võitsid soomlased 26:21.

Pühapäeval tehti hommikul lihtsalt mingi koolituslaadne asi tõenäosustega, mis seal täpselt toimus, seda ma kahjuks ei oska öelda, kuna tervislikel põhjustel veetsin selle aja voodis selili maas.

Bridživäliselt oli laagris võimalik tegeleda igasuguste spordialadega, seal oli isegi välisväljak maahokile, tõsi küll, asfaldi peal, lisaks veel „tavalisemat“ kraami: diskgolfikorvid (rada oli küll mõttetu), korvpallikorvid, jalgpalliväravad. Laagri korraldajad olid kaasa võtnud ka hunnikku pisemat inventari: kettad, nooleviske, sulgpalli, mölkky jms. Samuti oli võimalik mängida lauamänge.

Ühel hommikul tehti ka väiksem seltskonnamäng, ehk siis jagati rahvas kuude võistkonda ja lasti esiteks tiimi sees vennastuda, seejärel lasti otsida erinevaid asju ja lõpuks tehti munaviskevõistlus. Ehk siis tõmmati järjest kaugemale jooni ja visati võistkonnakaaslasele toorest kanamuna. Need läksid lõpuks kõik katki, mõned neist püüdja särgile (Manglus vist sai ühe sarnase lataka kätte…). Veider osa sellest mängust oli ülesanne, et „leidke võimalikult palju mutukaid ja tehke vagaseks“, keelatud olid liblikad ja skorpionid. Ma küll leian, et sääskede-kärbeste-kihulaste tapmine on okei, aga olgu ma neetud, kui ämblikke või sipelgaid otsima lähen…  
Muidu läbisaamine soomlastega oli hea ja nad tundsid huvi, et järgmisel aastal, kui laagri teeme, siis antagu neile kindlasti teada.

Mõlemal õhtul oli ka õhtu lõpuks saun, võimalusega kohe kõrvale järve vette minna. See ilmselt sai mulle saatuslikuks – laupäeva lõunal kettaid loopides vajus selg närvipõletikuga ära. Kõige inetum selle juures oli, et pühapäeval oli vaja ju koju sõita – sõitmine ise ei olnud eriline probleem, aga vahepeal autost välja ja autosse tagasi saamine oli tõeline mõrv. Lõpuks kui pärast 10 tunnist retke koju jõudsin, siis autost väljumine käis nii, et kõigepealt keerasin jalad autouksest välja, siis kükitasin, et autost välja pääseda, siis sättisin selja mingisse sirgesse asendisse ja lõpuks tõusin kükist nagu tõstja. Kõik see teadagi kõvade valude saatel. Järgmisel päeval olin konkreetselt horisontaalis ja tõusin kogu päeva jooksul püsti täpselt kolmel korral – ja tänaseks (ehk siis 2 nädalat hiljem) ei ole veel täiesti taastunud.

Mis siis silma jäi, võrreldes ja täiendades seda meie laagriga Jõulumäel:

Eraldi hoone on abiks: kõik kes jalgu jäid, olid „omad“ ja oli lihtsam vennastuda. Samuti on võimalik mugavalt rahvas kokku koguda.

Rohkem vaba aega sisse jätta oli minu arust suht mõnus.

Hommikusöök kell kaheksa on liiga vara (Soomes oli, meil oli üheksa, see on mõõdukalt vara).

Loengud on suht mõttetud, järgmiseks aastaks ilmselt tuleks ikkagi asi viia ülesannete + analüüsi peale mõnel konkreetselt mõõdetaval teemal.

Kolm päeva on laagri jaoks suht okei, jään oma seisukoha juurde, et meie viiepäevane laager oli liiga kurnav.

Lauamängude mängimise võimalus on hea, toimis nii Soomes kui meil.