Minu aktiivne rahvaloendajatöö on nüüdseks loodetavasti otsas. Nimelt püüdsin eile kinni kaks viimast inimest, keda ma olin juba nädal aega varitsenud ja kui kuskilt põõsast mõni üllatusmees (või -naine) välja ei ilmu, siis rohkem ei ole vaja enam kuskil kohapeal käia. Muljetan siin siis natuke, enne kui endalgi asjad meelest ära lähevad.

Nagu arvata oligi, mulle sobis sedasorti tegevus suurepäraselt, inimestega läbi saamine ja enda tegevuste planeerimine tuleb mul päris hästi välja - ilmselt vahepealne müüjatöö + arvutimängud on neid skille hästi arendanud. Inimestega konfliktiolukordi ei tekkinud (ainult paar tükki urisesid moka otsast ukse vahelt, et nad on juba loendatud, mis ma neid enam tüütamas käin - aga ega nemadki väga kurjad olnud, eriti kui ma viisakalt vabandasin ja seletasin, et tegemist on üldise süsteemse bläkiga ja minu käsutuses olevad andmed on kohati puudulikud). Koertega sain ka ilusti läbi, ühegi murdjaga konfrontatsiooni laskuma ei pidanud. Õigemini ega ma seda ei olekski teinud, kui vähegi võimalik, pole minu asi tööülesande nimel oma elu ja tervisega riskida, ega ma mingi lendur Marusjev ei ole. 

Koertega siiski juhtus mul kaks omapärast seika:

Ühe talu juures oli auto maja ees ja väravad lahti. Vaatasin, et kedagi ega midagi ei liigu ja tulin oma masinast välja, ning kui maja nurgast mööda sain, siis tuvastasin, et mingi elukas magab seina ääres. Leidsin, et tõenäoliselt on parem, kui ta ärgates ei näeks esimese asjana mind vastu välisust prõmmimas ja liikusin tagasi autosse ning andsin signaali - lootes, et ehk inimesed majast seest kuulevad ja tulevad välja, nende juuresolekul ikka mugavam murdja loomaga sama hoovi peal viibida. Inimesed ei reageerinud, aga ses suhtes täitis signaal oma eesmärgi, et äratas koera üles. Ja loivaski siis üks paras volask maja nurga tagant välja, haigutas, vantsis autost mööda lähima puu juurde ja tõstis jalga. Auto ega selle sisu ei olnud üldse huvitavad. Igaks juhuks testisin enne õue minekut olukorda veel sellega, et avasin autoukse - et vaadata, mis näoga ta sellesse suhtub. Temal oli savi. Seepeale tegin educated guessi, et kui nii suur loom vedeleb lahtise väravaga hoovis ilma ketistamata ja käitub ka äärmiselt ebaagressiivselt, siis tõenäoliselt ei ähvarda mind miski ja väljusin masinast. Koer tuli, nuusutas mu korra põgusalt üle ja seepeale siirdus kuuri nurga taha omi asju ajama - no ikka eriline pohhuist.

Teises kohas aga juhtus nii, et kui ma seal esimest korda käisin, oli hoovi peal neli koera - kaks suurt ketis ja kaks nähvitsat lahtiselt. Sõitsin autoga maja ette ja andsin signaali - aga inimesi ei kuskil. Tegin riskianalüüsi ja hindasin olukorra selliseks, et "ohtlikud loomad on ketis kinni ning need kaks klähvivat "karutapjat" suudan ma vajaduse korral paika panna küll". Marssisin siis autost välja, jalutasin ukseni ja jätsin sildi ukse vahele, ning läksin tagasi masinasse. Nähvitsad haukusid küll mis kole, aga lähedale tulla ei usaldanud, passisid hoopis suurte koerte ketiulatuses (suured koerad võtsid asja märksa rahulikumalt). Alles siis kui ma juba autos tagasi olin, tegid tormijooksu autoni ja saatsid mind meeleoluka lõugamise saatel minema. 

Kui ma paar nädalat hiljem sinna kohta tagasi läksin, et  inimesed lõpuks üle lugeda, oli koerte kisa jälle taevani, aga minu lähedale nad taas tulla ei usaldanud (kui jätta välja see, et üks neist nähvitsaist üritas sõitva auto alla viskuda - või mida iganes ta seal siiberdas). Intervjuu ajal aga kommenteeris perenaine, et "vaatasin, et te olite sildi ukse vahele jätnud ja tundsin kohe hirmu, et mine tea, kas koerte hammaste vahelt ka riideräbalaid leiab". Nimelt selgus, et need kaks lontrust on suhteliselt vastiku ja kiusliku iseloomuga elajad, et kipuvad võõrastele hambaid näitama ja kui on halvas tujus, siis võivad ka omasid näksata. Ükskord olevat juhtunud selline lugu, kus üks PRIA näitsik oli seal hoovi peal püstihädas, sest hoolimata omaniku kohalolekust proovis üks neist vägisi talt koeproove võtta ja oli selle nimel nõus kasvõi auto alt läbi pugema. Saa siis nüüd aru, kas neil on rahvaloendajate suhtes suurem aukartus või ütles miski mu kehakeeles, et minu peal hammaste proovimine ei pruugi osutuda ohutuks lõbuks - igatahes hoolimata oma sõjakast kisast, lähemale kui kaks meetrit kumbki neist mulle ei tulnud.

Lõbusamad hoiatussildid:

"Kui sa seda silti lugeda näed, oled mul juba kirbul!"

"Ettevaatust, kuri koer! Ja kassi ei tasu ka üleliia usaldada!"

Autoga õnnestus mul kinni jääda ühe korra - õnneks kodule suht lähedal ja sain Tommi appi kutsuda. Paar korda läks veel napikaks, mingist mäest sain üles umbes viiendal katsel ja paar korda lihtsalt loobusin kahtlaste teede läbimisest ja jätsin need objektid paremaid aegu ootama. Kodukandi geograafia sai ka hoobilt hulka selgemaks. 

Surnud hingi (kes olid surnud selle aasta alguses, aga tuli ära lugeda) sattus mulle kaks, ühe pere juurde sattusin kohe järgmine päev peale matust. Ei olnud just parim ajastus, aga inimesed võtsid asja väga rahulikult, nii et probleemi ei tekkinud.

Kahtlane oli see, et ma olin loenduskuu vältel kolm korda haige, mis on muidu umbes kolme aasta norm. Kõigepealt üsna alguses läks hääl ära (ilmselt liiga palju suht jahedas ja niiskes autos oldud), seejärel ründas mind mingi asi, mis lõi päevaga palaviku 39,5 peale (õnneks taandus paari päevaga) ja lõpuks tuli kõrvapõletik. Kõrvapõletikuga kaasnevalt selgus selline veider tõsiasi, et mul pole kodus ainsatki mütsi, mida sellisel puhul kanda (viimased 15 aastat olen vaatamata ilmale palja peaga käinud) ja seega pidin Maarja vanematelt mõne laenama. Maarja ema oli igaks juhuks mulle neli tükki valmis vaadanud (et näis, milline sobib ja meeldib), üks neist oli balaklava-tüüpi (ainult silmaavad paistavad välja). Mõtlesin, et oleks päris hea nali see endale pähe tõmmata ja inimestele ukse taha minna, aga jätsin selle siiski igaks petteks tegemata.

Inimesed olid peaaegu kõik sõbralikud ja abivalmid. Isegi sellistega, kelle eest naabrid hoiatasid, et tegemist võib olla "raskete kundedega", polnud vähimatki probleemi. Üks pakkus mulle lõunasöögi, üks palus tunni aja pärast tagasi tulla - ja naastes selgus, et ta arvas, et tal on korter külm ja soendas ühte tuba radiaatoriga, et ma ei külmetaks ja kolmas küll kohapeal midagi ei pakkunud, aga kui ma sattusin nädalake hiljem Lähte poes tema taha kassasappa, siis lasi ta mu endast ette, kommenteerides et "oh, mul aega küll, aga te tahate kindlasti võimalikult ruttu lõunale saada". Üldine eluolu maal on ikka väga vilets (ja ma olin suhteliselt Tartu lähedal ning ma ei kujuta ette, milline võib see olla veel kaugemates kolgastes), ja kuigi inimesed ei olnud küll erilised vingujad, siis sellest hoolimata avaldasid päris paljud nördimust, et Stenbocki maja, komantšide pealikuga eesotsas, ja 101 dalmaatslast oma tegudega (ning veel enam suhtumisega) neile kõrges kaares pähe lasevad. Üks "kunde" ütles mulle otse välja, et ta ei teinud loendust netis vaid ootas rahvaloendajat, et näha, kas riik vähemalt sellega hakkama saab, et inimese kohale saadab - konstaablit polevat ta küla peal kordagi näinud juba ca 5 aastat.

Mis asja korraldusse puutus, minu arvates jätsid loenduse organiseeritus ja SA poolne kommunikeerumine loendajatega väga tugevalt soovida. No krt, kui asja hakati ette valmistama mingi 5-6 aastat tagasi, siis eeldaks ju, et süsteemid töötavad, eelinfo on korralikult läbi töötatud ja loendajatele tehakse inimeste ja objektide leidmine suhteliselt hõlpsaks - selle asemel, et kohati pidi hakkama Sherlockit mängima ja ootama, kuni süsteeme kõpitsetakse. Minu arust oli ka e-loendus suhteliselt ebaõnnestunud üritus - kuigi see reaalse loendustöö mahtu vähemaks, komplitseeris see ülejäänud töö tegemist tunduvalt. Tekkisidki olukorrad, kus inimene oli end küll lugenud, aga andmebaasist seda üles ei leidnud või siis tuli ikkagi käia üle kontrollimas, kas kõik sai õigesti loetud. Viimased juhtumid olid küll reeglina lihtsad, umbes paari minuti töö (kuigi mitte alati), aga neid oli siiski umbes neljandik/viiendik kogu netis loetute hulgast. Ja need olid sellised, kus süsteem aru sai, et võib-olla on kuskil mingi viga sisse tulnud, ma olen täiesti veendunud, et päris paljud sellised asjad jäid kontrollimata. 

Üldiselt olen rahul, mulle tegelikult täitsa meeldis seda tööd teha - aga sama hea meel on mul ka selle üle, et see lõpuks läbi sai. Loodetavasti ei teki viimasel hetkel enam midagi, mis kiiret lahendamist nõuaks ja asjale võib joone alla tõmmata.

Laupäeval olin kohtunikuks ak-orgide bridžiturniir (õnnitlused Kati Koido – Ernst Tungelile, kes võitsid). Lõuna ajal otsustasin minna sööma sellisesse kohta nagu Krooks ja sealne teenindus igatahes oli selline, et tõenäoliselt ma niipea seda ettevõtmist ei korda. Tõe huvides tuleb mainida, et toit oli hea.

Nimelt jalutasime sinna sisse väikese seltskonnaga ja ma tundsin huvi, et kui kaua võtab aega, et saada kätte paneeritud šnitsel. Roosa kampsuniga tibin leti taga mainis, et ca 25 minutit. Teine inimene meilt küsis, et kas midagi rutem ka saab – selle pealt kähvati vastu nipsakal toonil: „ega meil siin mingi kiirtoidukoht ole!“ Eino sorry, et küsisime. Vahepeal oli näitsikul aega suhelda igasuguste oma tuttavatega, kes seal leti ääres aega veetsid, selle asemel et tellimusi edasi anda ja loomulikult 25 minutiga ma oma praadi kätte ei saanud. Lõpuks hakkas toit vaikselt lauda jõudma. Millegipärast mulle, kui esimesele tellijale jõudis see loomulikult kõige hiljem kohale – vaatasin kellalt, et rohkem kui 50 minutit peale kassas käimist! Nojah, panin siis oma prae nahka, see oli päris hea, kuigi ma natuke imestasin, et see asi tundus pigem loomaliha olevat ja paneeritud ta ka nagu eriti ei olnud, pigem üleküpsetatud. Hakkasin juba vaikselt lahkuma, kui meie laua juurde tuli ülalnimetatud tibin ja küsis, et „kas teie lauas oli kellelgi paneeritud šnitsel?“ Ühesõnaga oli ta lisaks kõigele muule suutnud mulle ka vale prae tuua (ja õiget tulnuks veel veerand tundi oodata!!!). No ma olin küll piisavalt näljane, et lüüa hambad sisse esimesse toitu meenutavasse asja, mis mulle ette toodi ja ega ma ausalt öeldes eriti ei mõelnud, et mida ma tellinud olin, aga ma pean tunnistama, et selle ooteperioodi järel poleks ma hakanud teist nägu tegemagi, kui mulle ka OLEKS meenunud, et ma tellisin midagi muud. Mainisin talle, et „ahjaa, tõepoolest mul oli ju paneeritud šnitsel, aga see teine asi, mille te mulle ette panite, oli ka täiesti hea!“ ja lahkusin. Palju õnne talle selle kunde veenmisel, kes loomaliha tellis, et tegelikult kõlbab ka siga süüa ning tehku järgmine kord oma tööd paremini ja inimestele realistliku ooteaja ütlemine oleks ka abiks.

Ma ei saa aru, mismõttes võru keel on eesti keel ja soome keel ei ole?

Nimelt tegi üks tuttav paar päeva tagasi FBsse võrukeelse kirje, kus kommenteeris mingit soomekeelset asja (allpool oli ka soomekeelne tekst olemas)  - ja võite kaks korda arvata, kummast ma aru sain ja kummast mitte! Setu keelest ma parem ei räägigi, seal tunduvad enamus sõnu pealevaadates jumalasta võõrad olevat.

Sarjast "huvitavaid kokkusattumusi":

Tavaliselt ma hommikuti telekat ei vaata (no võib-olla kaks korda kolme nädala jooksul) ja ammugi ei vaata ma ETVd ja Terevisiooni. Aga just täna hommikul, veerand tundi tagasi, klõpsasin teleka käima, kogemata kombel oli see jäänud ETV peale ja mulle vaatas sealt vastu mu oma ema, kes rääkis raamatust, mille ta oli valmis kirjutanud ja mille esitlus täna on!

Raamat ise siis selline:

Kuna mind vahepeal värvati tööle rahvaloendajana, siis oleks pidanud täna olema minu esimene välitööde päev. Paraku aga selgus, et tuleb veel neli päeva kodus vaimu valmis sättida. Et aeg mitte ilmaasjata raisku ei läheks, otsustasin et kindlustan end väheke juhtumi vastu, kui läpakas peaks kaastööst keelduma – nimelt tuleks siis tegeleda paberankeetidega ja kes seal ikka viitsib näpuga järge vedada (ja topelttööd teha, kuna kunagi tuleb info ikkagi mõnda arvutisse salvestada). Seega leppisin kassiga kokku, et sellisel juhul lükkan hoopis tema kotti, tema peab vajaliku info meeles ja sisestab ise pärast arvutisse. Teadupärast on kassidel raskusi kontsentreerumisega ja nende tähelepanu hajub, seetõttu leppisin kokku, et ta annab mulle oma valmisolekust märku „tuledega“. Kui silmad hiilgavad roheliselt, siis on ta valmis andmeid salvestama, kui punaselt, siis mitte ja vajab mingit lisamotiveerimist. Lisan mõlemast variandist ka pildi (kuigi nagu piltidelt näha – kehakeelest peaks täiesti piisama).

Kass sisselülitatult

Kass väljalülitatult

Muidu olen täis nördimust orgunnigeeniuste vastu – lasin end ära rääkida, et mängin eilsel õhtul mälu, aga alles mingi kaks tundi enne mängu helistati mulle, et „mäng jääb ära, kuna eestvedaja oli unustanud ruumi broneerida!“. Ja eriti halvaks muutis asja see, et ma olin tegelikult juba bussis ja tiksusin Tartu poole!

Ilmselgelt ei olnud eilne mu parimaks päevaks liikluses. Niipea kui hommikul Tartu linna sisse vurasin, peatasid mundrites tüübid mu kinni ja panid puhuma. Midagi mul välja ei õnnestunud puhuda  ja sain oma teed jätkata. Matk iseenesest viis Pärnusse, õigemini küll Paikusele, kus oli vaja jälle mälu mängimas käia.

Kui Tartu kandis olid teeolud ideaalsed, siis kuskil Võrtsjärve põhjaküljest alates hakkas asi järjest imelikumaks kiskuma, vinge lumesadu limiteeris nähtavuse paarikümnele meetrile ja liikumiskiiruse 65 km/h-le. Ootasin pikisilmi Kilingi-Nõmmeni jõudmist (sealtmaalt on tehtud uus lai ja sirge tee) ja jõudsingi selle ära oodata. Sadu jäi järgi ja teepinda oli mingite lund lükkavate masinatega töödeldud ning sõidujälg oli suhteliselt puhas. Lükkasin siis kiiruse kuhugi 90 km/h alla (ja vaatasin, kuidas kõik must järsku mööda vuhisema hakkasid) ning sõitsime loba ajades edasi lääne poole. Ja siis paarkümmend kilomeetrit enne Pärnut, kui jutt oli just parasjagu veidraid radu pidi Trafalgari lahingust Vormel-1 peale jõudnud (ühine nimetaja oli Villeneuve) otsustas auto sirgel teelõigul vibama hakata (ei teagi, kas ma kaldusin ühe rattaga lumevaalu või oli jälje põhjas jää või mingil muul põhjusel)  ja mul ei õnnestunud seda ühegi  valemiga kontrolli alla saada. See teadagi ei olnud just eriti üllatav, arvestades et libedasõidu koolitusel ei õnnestunud see iga kord ka 50 km/h peal. Tulemuseks igatahes see, et auto tegi spinni ja maandus teisel pool teed kraavis. Õnneks üle katuse ta ei käinud ja turvavööd olid kinni, nii et kõik olid elusad ja terved. Ainult et omal jõul masinat küll enam kuidagi liikuma saada ei olnud võimalik. Hakkasin parasjagu välja selgitama maanteeabi numbrit (kui ma õigesti mäletan, oli see sama, mis suur slämm kallismastis odavas tsoonis, ehk siis 1510), aga parasjagu peatus meie kõrval mitte-esimeses-nooruses Audi, millest väljus tüüp, kes nägi välja nagu vanemaks ja targemaks saanud rullnokk ja pakkus oma abi meie väljahiivamisel, kommenteerides et ta on ise küll ja küll ise kraavis käinud ja teisi välja aidanud. Kruvisin siis tõmbepoldi külge ja tüüp nõksutaski meid kraavist välja (pean ausalt tunnistama et ma olin selle plaani edušansside suhtes esialgu sisimas üsna skeptiline, kuna pealtnäha ei tundunud selle auto traktoriomadused väga vinged olevat). Auto kahjustused olid minimaalsed (esipamperi alt killuke plastmassi) ja võisime oma matka jätkata. Isegi mälumängule jõudsime õigeks ajaks kohale. Nojah, aga see oli ainult pool võitu, tagasi oli vaja ka tulla.

Tagasiteeks valisin marsruudi üle Tõrva (üks inimene oli vaja Elvasse ära sokutada) ja kuskil nõks peale Tihemetsat hakkas peeglist mingit põlevat vilkurit näitama. Peatusin siis ja politseinik tuli minu juurde, tutvustas ennast ja küsis mult dokumenti näha. Seejärel esitati mulle üleplaaniline küsimus, et kas ma oskan arvata, miks mind peatati – mina ei osanud. Selgus siis, et mul taga põlesid udutuled - ma olin need purgaa keskel sisse lülitanud ja unustanud hiljem välja lülitada, sest armatuuril nende kohta ühtegi tulukest ei ole ning see nupp, kus märgutuli põleb asub täpselt rooli taga sellises kohas, kust ma seda ei näe. Lasin siis kõrvad longu ja kahjatsesin pattu ning politsei mainis, et „seekord piirdume hoiatusega, aga järgmine kord üritage see ikkagi välja lülitada, sest ega me ometi mingeid probleeme ei taha“. Nojah, kui ikka hakkab viltu vedama, siis need asjad kuhjuvad.

Peale Tõrvat sõitis mingi masin must mööda ja hakkas vaikselt eest ära nihkuma.  Mingi hetk oli see siis piisavalt kaugel, et lähituled kaugtulede peale lülitada ja sellel momendil ilmus tee kõrval valgusvihku põdrapea! Selgus, et tal oli keha ka küljes ja suund oli sõidutee poole, aga õnneks otsustas ta siiski edasiliikumise peatada vähemalt seks ajaks kui ma tema asukohast mööda olin jõudnud. Oleks ta  otsustanud edasi spurtida, siis kurat seda teab, kas oleks õnnestunud teda (ilma ise jälle kraavi sattumata) vältida. Ma arvan, et mitte – vähemalt mitte sellel päeval.

Kuna kraaviskäigu ja sealt väljasikutamise tagajärjel oli auto üsna kõntsane, siis otsustasin Tartus autopesulast läbi käia. Hakkasin sealt väljuma ja selgus tõsiasi, et keegi raisk oli otsustanud end autopesula väljasõidutee ette parkida täpselt nii, et mina sealt välja ei mahtunud! Selgus siis, et vahepeal oli mingi narkar tanklas sigatsema hakanud ja tüübi rahustamiseks oli kaks turvamasinat välja sõitnud, millest üks ilmselt arvas, et ju siis keegi laupäeva õhtul kell kaheksa autopesulas ei käi. Õnneks ei pidanud seal ka üleliia passima, väikese küünitamise tagajärjel suutsin seinalt välja lugeda kassa numbri ja sealt anti sõnum edasi, et autole on ka sobilikumaid parkimise kohti.

Nojah ja õhtu lõpetuseks sai kirsiks tordi peale see, et kui ma üritasin ühesuunalist teed pidi tanklast välja sõita, siis otsustas keegi just minu nina alt tellist eirates teises suunas läbi sõita.

Koju jõuda oli tõesti hea tunne. 

Selgus, et arvutid on täiega erapoolikud. Rääkisime Maarjaga MSNis Ockhami Williamist (tüüp, kelle järgi on nimetatud Ockhami (Occami) habemenuga) ja ma arvasin, et ta on pärit kuskil 15. sajandist. Kiire konsultatsioon wikipediaga (tea, mida inimesed tegid enne arvutiajastut, kui neil mingi sarnane arutelu ette tuli?) andis vastuse, et ta oli vanem, eluaastateks 1288 – 1348. Kommenteerisime praktiliselt korraga „isegi veelgi varasem“, mille peale tuli mulle pähe mõte, et kui Aliast mängides on pidevaks probleemiks küsimus, et kes ikkagi õige sõna kõige varem välja öeldud sai, siis saaks tänapäevaste vahenditega seda probleemi välistada nii, et vastata kirjalikult mingis vestluskeskkonnas ja sealt on näha, kes ees oli. Ainult et… kui Maarja teatas, et tema jõudis enne, siis tekitas see minus segadust, kuna minu arvuti järgi olin mina nobedam olnud. Ja kõnelogi uurides selguski tõsiasi, et mõlemad ütlused olid sisestatud samal sekundil, tema arvuti kohaselt oli tema kiirem, minu oma järgi aga mina.

Laupäeval käisin taas mälu mängimas, Paide paarismängul. Kui eelmine kord olin osalenud Tartus Tiit Naaritsa tehtud mängus paaris Priit Naruskbergiga, siis seekord oli olukord täpselt vastupidine – mängu tegi Naruskberg, aga paaris mängisin Naaritsaga (ei olnud vaja tähestikku mööda kaugele minna). Mäng kulges hästi, saime kolmanda koha – paar asja jäid lollilt lauda, mõned aga sai ilusti ära kobistatud, nii et need taandusid enam-vähem välja. Huvitav oli see, et seekordne mäng tekitas eriti palju surikaadiefekte („ametlik“ nimetus – Baader-Meinhofi fenomen): mängust möödunud nelja päevaga olen ma tabanud juba kaks (arvutifirma ASUS ja muusikavõimendite tegija Marshall) ning Tiit väitis, et temal oli sama efekt kolmandaga (pin-up kunstnik Vargas). Selle Vargasega on seotud ka viimase aja suurimaid kobistamisi mälumängus – kui küsiti Peruu päritoluga kunstnikku, siis olime mõlemad suhteliselt juhmi näoga ja kuna tühja lehte ei sobi ära saata, hakkasin mõtlema tuntud peruulastele, põhimõttega, et mingigi nimi kirja läheks. Esimesena tuli pähe Pablo Neruda, kelle ma diskvalifitseerisin, kuna ta oli oma nime võtnud ühe tšehhi järgi (pealegi on ta tšiillane, nagu mulle hiljem meenus), teisena Alberto Fujimori – aga tema on jaapani päritoluga, nii et ka hästi ei sobi, kolmandana Mario Vargas Llosa. Kuna Vargas tundus piisavalt ausa peruu nimena, siis see läkski – ja kaks punkti oli nagu maast leitud. Teine huvitav asi oli, et suudeti küsida inimest, kes on minu juures uut aastat vastu võtnud – nimelt Margus Niitsoo, kes, nagu selgus, on vahepeal Eesti noorimaks doktoriks saanud. Õnneks oli pilt juures J. 

Nüüd siis vastus eelmisel nädalal ülesvisatud küsimusele „kui Lauri oleks mõni Eesti tuntud treener, siis oleks ta …?“

Ma ei tea, kas mu kõrval istuv Salumets tekitas korvpallialaseid võnkeid või milles asi oli, aga mulle tulid esimesel hetkel pähe ainult korvpallitreenerid. Võib-olla on see ka tingitud sellest, et korvpallis eksisteerib selline asi nagu minutiline vaheaeg, mille ajal antavaid kommentaare ka teleülekannetesse jõuab ja seetõttu saab parema pildi ette, mida korvitreenerid mõtlevad. Loomulikult on korvpallitreeneril mängu ajal märksa rohkem pihta hakata kui bridžitreeneril - ma ei saa ju sekkuda ja öelda, et nüüd hakake kaheksasi maste tipust mängima, vaja on pressida, et järgi jõuda, aga see selleks. Igatahes protsessisin küsimust mingi 15 sekundit ja käisin välja nimeks Heino Enden. Seda sellepärast, et ma mõtlesin ennekõike kahele juunioride EMile, kus ma tüdrukute koondisega käisin ja leidsin järgnevaid paralleele (eks tüdrukutel võib asjadest muidugi oma arvamus olla) – või vähemalt mis mulje minule temast Eesti koondise treenerina jäi (mida ta klubitreenerina tegi, seda ma ei tea, arvestades ajastut sai ilmselt Tartult finaalides tappa).

A) Üritas asjadel pigem lasta kulgeda, mitte ei rabanud ise väga järsult rooli järele. Lootis hakkama saada kasutades oskusi, mis mängijail olemas olid ja lootes, et need suudavad need ka hästi realiseerida ning lisaks natuke joppab, mitte ei proovinud üle forsseerida. Ta oli mänginud kõrgemal tasemel kui tema koondises kasutada olev materjal (miinus muidugi Müürsepp), aga ta andis sellest endale aru ning ei üritanud asju väga keeruliseks ajada, võib-olla pigem proovis liiga lihtsalt läbi saada, ma mäletan mingit korviülekannet, kus ta viimasel veerandajal pausidel peamiselt piirdus sellega, et julgustas tüüpe ja ütles, et „teeme vana“ või „teeme uut“ („vana“ oli vist Kalevi „üks“ ja „uus“ sama asi aga vasakult poolt, mitte paremalt).

B) Koondises ei tundunud erilisi isikutevahelisi probleeme olevat, kõik ajasid koos oma asja ning treener ka ei räusanud mängijate kallal ega hüpanud kellelegi liialt peale. Kuigi võib-olla mõnikord oleks pidanud. Suhtumist näitab lause (vist peale lisaaja kesta Poolalt): „Muidugi on igaühel puudujääke, aga kõik säilitasid alati optimismi ja võitlesid lõpuni“.

C) Jäi oma eesmärkide püstitamisel realistlikuks ja ei käinud välja andressõbralikke kilde teemal „Eesti koondis võiks jõuda EM veerandfinaali“ – kes viitsis suve lõpus vaadata, kui hästi mängisid isegi need meeskonnad, kes ei jõudnud EM veerandfinaali, nägi, et tegu on ulmelise väitega. Loomulikult on positiivne eelhäälestus ja kõrged eesmärgid abiks, aga mulle on alati meeldinud pigem lubada asju, millega tegelikult ka hakkama võiks saada ja kui sealt midagi paremini tuleb, siis see on juba boonus. Ning olles küll realist, ei hakanud ta rätikut nurka viskama vaid üritas ikkagi mobiliseerida oma jõuku ka tugevamatele näppe silma ajama.

Ma tean küll, et kohati sai ta tuld ja tõrva, aga see mind eriti ei morjenda. Sellega seoses on olemas selline kild, et mingi tädike oli „miljonimängus“ vastanud valesti küsimusele „kes neist ei ole korvpallitreener“, valides välja Endeni. Andres Sõber hiljem kuskil kommentaaris: „ühinen arvamusega“. Aga lõppeks oli just Enden treeneriks, kui Eesti võitis 2001 aasta varem olümpial hõbeda saanud Prantsusmaad. Müürsepa kommentaar ajalehes: “Edu tõi peatreener Heino Endeni poolt läbiviidud põhjalik mängueelne analüüs, teadsime täpselt kuidas vastane tegutseb”. 

Sellist mängu nagu Imago teate? Noh, asi käib stiilis: „kui Lauri oleks …, oleks ta …“ ja seal on kuus vastusevarianti. Teisipäeval juhtus aga selline naljakas lugu, et ma pidin mängima Imagot reaalses elus, kusjuures variante ei olnud ette antud. Aga et asi põhjalikumalt ära seletada, tuleb pihta hakata hoopis kaugemast minevikust.

Nimelt leidsid Eesti Olümpiakomitee ja Eesti Turniiribridžiliit, et oleks hea kui oleksid olemas sellised asjad nagu kvalifitseeritud bridžitreenerid. Ja et sinna süsteemi sisse saada, on vaja esialgu tekitada mõned kutselised bridžitreenerid, kes moodustaksid bridžiliidu kutsekomisjoni, et edaspidi treenerikandidaate hinnata. Ja kuidagi juhtus nii, et siinkohal tulin mängu mina – Rummel helistas mulle millalgi novembrikuu alguses, et lugu on umbes nii ja kas ma oleksin asjast huvitatud, mille peale mina leidsin, et oleksin küll.

Nojah, kerides aega kiiresti paar nädalat edasi saabus kätte eelmine esmaspäev, ehk siis 21. november ning natuke aega enne kluppi minekut tuvastasin meilboxist Rummeli meili, mis ütles umbes järgnevat, et 29. novembril peaksin end Tallinnasse EOKsse vedama ning enne seda peaksin saatma ära oma asjassepuutuva CV, kutsetaotlusavalduse ning koopiad haridusdiplomist ning isikuttõendavast dokumendist. Kuna mul oli plaanis teisipäeva varahommikul Pärnusse minna, siis saatsin tagasi sõnumi, et kui reedel kodus tagasi olen, siis tegelen selle asjaga, aga sain vastuse, et tegelikult on neid juba neljapäevaks vaja. Kribasin siis kiiresti blankettidele midagi kirja, otsisin arvutist üles ülikoolidiplomi pildi (õnneks sai see kunagi sisse skännitud) ja skännisin ID-kaardi ära ning panin teele. ID-kaardi skännimine muidugi tekitas mulle teravamaid elamusi eilsel päeval, kui mul oli vaja sellega netis asjatada, aga ma ei suutnud seda rahakotist leida. Õnneks taipasin seda skänneri vahelt otsimas käia. Nojah, see selleks, nädala lõpus ootas mind meilboxis kiri, mis teatas, et mind oodatakse teisipäeva hommikul kell pool kaksteist kutsekomisjoni ette vestlusele (lisaks veel Tiit Laanemäed ja Aavo Heinlot, meile oli ette nähtud veerand tundi nina peale). 

Tundus küll väga nüri veerandtunnise vestluse pärast ekstra Tallinnasse ja tagasi paarutama hakata, aga mis mul ikka teha, otsustasin et seekord jätan bussiliikluse vahele ja lähen oma autoga. Navigeerumine õnnestus imehästi – ma umbkaudu teadsin, et aadress Pirita 12 viitab Lauluväljaku ümbrusele, seega tõmbasin Tallinnasse jõudes üsna ruttu hea õnne peale paremale, Kadrioru suunda ja jõudsingi endise (võib-olla isegi praeguse?) Kadrioru kohviku juures mere äärde välja, ise ka ei tea kuidas. Siis kütsin edasi Lauluväljaku poole ning kavatsesin seal ees peatuse teha, et lähemalt numeratsiooniga tutvuda, kui selgus et lähima maja peal ilutsebki EOK silt. Väga lahe. Halb oli muidugi see, et ma jõudsin sinna pooletunnise varuga, aga nagu pärast selgus, polnud sest hullu midagi, mind võeti letti varem kui algselt plaanis oli.

Peale põgusat ootehetke pidin siis komisjoni ette astuma, seal oli mingi 6-7 inimest (EOK peasekretär Toomas Tõnise oli üks, Jaak Salumets oli teine, ülejäänud näod olid mulle tundmatud, hilisem guugel andis tulemuseks, et need olid ilmselt Kristjan Port, Rein Haljand, Tõnis Matsin, Kersti Rodes ja Martti Raju). Istusin siis maha ja kohe üllatati mind küsimusega, et mida mina kui tulevane kutsekomisjoni liige arvan, mida peaks oskama 1., 2. ja 3. taseme bridžitreener? Küsimus tabas mind täiesti ootamatult (ma ei osanud selleks ette valmistuda, pigem eeldasin, et mult küsitakse, et kuidas Eestis bridžiga lood on ja mis ma ise olen teinud), aga õnneks olin ma tutvunud netis ülal olevate materjalidega ja seetõttu olin vähemalt võimeline suhteliselt nobedalt oma vastuse formuleerima (ja vähemalt ei lennanud orki sellega, et arvaksin 1. taset nende seast kõrgeimaks). Edasi käis selline poolvabas vormis vestlus, õhkkond oli sõbralik ja tundus, et seltskond oli minu suhtes heatahtlikult meelestatud (ja ma ise ka väga ei pudrutanud, kui siis ainult natuke), vahepeal oli neil omavaheline repliikide vahetus, et kehakultuurialast kõrgharidust mul küll pole, aga võrreldes eelmise ala esindajaga saavat ma väga hästi hakkama. Nojah, see selleks, aga vahepeal siis esitatigi mulle „Imago-küsimus“ – kui ma peaksin end võrdlema tuntud Eesti sporditreeneritega, kellega ma siis end võrdleksin? Olgem ausad, see lõi küll täitsa pahviks. Et mitte kogu lõbu ära rikkuda, kuulutan siinkohal välja väikese küsitluse teemal: „Kui Lauri oleks tuntud Eesti sporditreener, siis oleks ta …“. Kes Maarja käest spikerdamata õige nime pakub („õige“ tähendab antud kontekstis seda, mida mina pakkusin, mitte seda, mida rahvas arvab), sellele panen välja pisikese auhinna, vastuse annan teada siinsamas kuskil esmaspäeval-teisipäeval. Ja kes ei söanda „poolavalikult“ midagi pakkuda, siis andku mulle privaatselt mõnd muud kanalit pidi teada. Tegelikult kah, mul oleks lõbus teada, mida asjast arvatakse ja ilmselt teie pakkumine on vähemalt sama hea kui minu oma – seda enam, et teie saate mõelda kauem kui 15 sekundit, millega mina oma variandi välja partsatasin. Intervjuu igatahes lõppes reipais toonides ja eks näis, mis sellest saama hakkab.

EOK majast lahkudes suutsin näidata kõrgemat pilotaaži Tallinna linna läbimises – päeval kell kaksteist jõudsin Lauluväljakult Nõmme Pääsküla-poolsesse külge ilma eriliselt kiirust ületamata (liiklusvoo kiirusel) 15 minutiga. Vedelesin poolteist tunnikest seal vennanaist tüüdates ja siis oligi vaja tagasi pressima hakata. Otsustasin, et Tallinn-Tartu maantee on üks paganama nüri koht ja tegin enne sellele trassile sattumist tuuri „Tunne kodumaad!“ marsruudil Rapla-Türi-Võhma-Põltsamaa. Google Maps väidab, et ma kaotasin sellega umbes 20 km ja 35 minutit (kilometraaži usun, ajas hävisin võrreldes hommikuse tulekuajaga umbes 15 minutit), ometigi arvan, et see oli päris hea mõte – teed olid head ja tühjad ning keegi ei siiberdanud jalus, hinganud kuklasse ega pimestanud vastu tulles tuledega. Vähemalt arvasin, et see on hea mõte, kuni lugesin eilseid uudiseid, et päev peale mind oli ühes tee peal olnud punktis kümmekond autot kraaviga lähemalt tutvust teinud.

Nädalavahetusel Räpina mälumängul käies tekkisid väga huvitavad muusikalised seosed. Kõigepealt küsiti mingit välismaa tibinat, kes on Eestit Eurovisionil esindanud (ja kes ei ole Sahlene), Tiit kuidagi mäletas, et ta esinejanimi oli Sandra (aga tegu polnud sama Sandraga, kes 80te lõpul staar oli). Lõmpsisime siis parasjagu S-tähega 80te laulutibinate üle (lisaks Sandrale veel Sabrina ja Samantha) kui jagati kätte järgmine blokk, mis koosnes naisterahvaste piltidest ja kus kesksel kohal oligi ülalnimetatud Samantha, liignimega Fox. Irvita veel...

Samas mängus küsiti ka Wagneri Nibelungide Sõrmuse tsükli osasid, "Jumalate hukk" (Götterdämmerung) ja "Reini kuld" (Das Rheingold) olid ette antud ja küsiti ülejäänud kahte ("Siegfried" ja "Valküürid"), mida me häbiväärsel kombel ei suutnud meelde tuletada (ma olin küll võimeline ette ümisema valküüride sissemarsi teemat, kuid polnud kindel, et sellenimeline teos olemas on). Aga kuna me juba eurovisiooni lainel olime, siis tabas meid kahjatsus, et maikuus ei suutnud keegi Getter Jaani läbipõrumist (ta vist ei saanud seal eriti punkte?) iseloomustada sõnaga "Getterdämmerung" - oleks päris tabav olnud.

Ma ei ole end kunagi eriliseks grammar nazi'ks pidanud, aga nüüd leidsin täiesti mõttetu pisiasja, mis mulle veidral kombel närvidele käis. Nimelt käisid mälumängurid Belgias ja üks neist suutis Facebookis kolm korda kirjeldustes kasutada linnanime "Brygge". Eesti keeles on see suht kindlasti saksa kaudu tulnud "Brügge" ja kohalikes keeltes on neil kolmas täht "u" ("Bruges" prantsuse ja "Brugge" flaamipäraselt), samuti on ka inglise keeles see linn Bruges. Nii et ma ei tea, mis kurat pidi haritud inimest (ja lisaks veel mälumängurit) ajendama sellist värdvormi kirja panema - vaatasin naljaviluks Wikipediast Brügge kohta käivaid lehekülgi ja ligi 50st ladina tähestikku kasutavast kirjest oli "y" nimes sees täpselt ühes (rootsikeelses)! See ei pruugi küll kogu tõde olla (nt. eestikeelses artiklis kasutati varianti "Brugge"), aga ikkagi, vägisi tuli meelde kettamaailma lugu (vist "Carpe Jugulum!"), kus mõned vampiirid arvasid, et väga lahe on end hoopis vampyyridega nimetada. 

Ahjaaa, kõige loogilisem seletus, et kasutada oleval klaviatuuril ü-täht puudus, ei pea paika, kuna ta oli korra samas lauses kirjutanud "Brüssel" täiesti normaalselt. Jääb veel muidugi variant, et Brüsseli "ü" täht oli viimane, mille klaver välja suutis võtta :)

Tundub, et rösteri suhtes me siiski eksisime - kraanikausi kohal nõudekapis on talle (tema arust) hea koht küll. Ma ei tea, mis sellele loomale sisse on läinud, igaks juhuks tuleb külmkapiust vist paotada nii vähe kui vähegi võimalik.

Aeg (ja kass) sai küpseks, et loom pannilt kõrvale leivakappi tõsta. Õigemini nagu ikka - ta raisk puges sinna ise!

Kuigi ma pole vähemalt viimase 15 aasta jooksul (tõenäoliselt kauemgi) ühtegi loteriipiletit ostnud, õnnestus mul  veidral moel pisike loteriivõit saada. Nimelt mängisin netis pokkerit ja järsku tuli ette kiri, mis teavitas, et meie laual jagati laiali selle saidi pokkerikäsi järjekorranumbriga 69 772 000 000 (minu arust peaks see tähendama kuuskümmend üheksa miljardit, seitsesada seitsekümmend kaks miljonit) ja osalejaile antakse mingit boonust (käe võitjale topelt). Kahjuks mul seda kätt siiski võita ei õnnestunud, ♠9 ♠4 ei osutunud ♠7 ♠S ♥7 ♦4 ♦8 laual kõige tegijamaks (keegi sai seitsme-kaheksaga maja kokku), oleks viimase kaardina tulnud lauda mõni pada (va. 8 või 4), oleks elu juba märksa moosim olnud. Aga 85 taala siiski nagu maast leitud.

Käisin naljaviluks mälu mängimas. Kui välja jätta MM, siis „oma nime all“ (st. paariturniiri või individuaali) mängisin ma viimasti vist umbes 2006 või  isegi 2005, peale seda olen mänginud ainult võistkondlikke. Kuna mäng toimus Tartus ja küsimused tegi Tiit Naarits, siis leidsin, et võib Priit Naruskbergi ettepaneku temaga paaris  mängida, vastu võtta küll ja hiljem tuli veel otsa sporditeemaline individuaalmäng, nii et suhteliselt täistööpäev.

Mis puutub paarismängu, siis sai selgeks, et mu pea kõlbab ainult mütsi kandmiseks ja ajaloo õppimisest pole mitte grammigi kasu olnud. Veel hullem, ka nädal aega tagasi loetud raamatust pole asjad meelde jäänud (ainuüksi selle raamatu põhjal oleks võinud kolm küsimust ära vastata, mis meil lauda jäid). Nii palju punkte ei ole ma lauda jätnud alates sellest ajast kui 2004 õnnestus Eesti individuaalsed meistrivõistlused ära kobistada (ja siis olin ma võistlusele eelneval ööl poole ööni kaarte mänginud ja napsi võtnud). Aga noh, mis ma ikka tühja kurdan, mõned stiilinäited (küsimused on kokku tõmmatud peamisele ideele)

7.) 1955 avaldasid Londonis 11 teadlast manifesti, kus juhiti tähelepanu tuumarelva ohtudele. Kuulsaimate allakirjutanute järgi kutsutakse seda Russelli-… manifestiks. Kes oli see teine teadlane?

Loomulikult olin ma seda eelmisel nädalal lugenud, aga meelde ei tulnud – õige vastus Einstein

12.) Millise kreekakeelse sõnaga nimetatakse kirikulõhet?

Priit mainis kohe, et see oli s-tähega ja lühike, midagi umbes nagu struuma, seepeale üritasin asju väänata ja pöörata ja meelde tuletada, kuidas see inglise keeles on, kuid kuidagi ei suutnud nii lihtsat asja nagu skisma välja mõelda.

42.) Millise templikompleksi lasi Ramses II püstitada Kadeši lahingu auks?

Puhas mündiviske koht – Abu Simbel või Karnak. Mõlemad olid umbes sel ajal tehtud ja mine võta nüüd kinni, kumb Kadeši jaoks sai. Panin siis Karnak, teadagi valesti (kuidagi oli mällu süüvinud „Karnaki templikompleks“ ja „Abu Simbeli tempel“). Piinlik värk, kuna Ramses II oli mul ajaloo lõpueksami teemades sees.

64.) Mis aine tõrjub suhkrutest tekkivat happerünnakut?

Nojah, õige vastus on ksülitool, aga ma olen seda ise kunagi küsinud ja seetõttu teadsin, et tegu on kasesuhkruga, järelikult välistasin selle ja panin kirja teise asja, mis nätsureklaamides eksisteerib – karbamiidi. Pärast tuli meile muidugi pähe, et see ka ei saa õige olla, kuna karbamiid on kusihape. Nii et kui näete mingit reklaami, kus promotakse karbamiidi ja ksülitooliga nätsu, siis tõlkige see maakeeli ära „kasesuhkru ja kusihappega“.

68.) Millised kultuuriloost tuttavad sõnad sobivad „Tõrksa taltsutuse“ rea algusesse – „……… we will be Maried o’ Sunday“.

Kahjuks tekkis mulle lühiühendus, et mis muusikal sellest on tulnud ja seetõttu panin kirja „My fair lady“, õige vastus teadagi (tümp-tümp peaga vastu lauda) „Kiss me Kate“

76.) Oli vaja välja mõelda L-tähega kommunist 80-test (st. L-tähe mõtles Naruskberg välja), mõtlesin end lolliks, aga Ligatšov ei tulnud pähe (jälle eelmine nädal raamatut lugedes tuli see nimi viimati ette)

79.) Indoneesia linn, kus toimus 1955 mitteühinemisliikumise algkonverents

Jälle sada korda loetud (viimati möödunud nädalal) ja koolis õpitud, aga ei tulnud pähe – õige vastus teadagi Bandung.

Nojah, aga meil oli ka häid hetki ja kohati töötas loogika ilusti, nii et siiski saime kokku 7. koha (32 paari seas), kolmandast jäime maha ainult 4 punktiga.

Hiljem spordimängus jälle selgus, et kuigi ma olen muidu rumalamaks jäänud, siis sporditeadmised ei ole väga kannatanud, mõned asjad küll jätsin lollilt lauda, aga samas mõned kobistasin pihta. Parim nali oli see, kui küsiti kaht Eesti mootorrattasõitjat kuskil nõukaaja lõpust ja ma suutsin oma ajusoppidest välja venitada mälestused, kui mind umbes kuueaastasena Piritale mootorrattavõistlusi vaatama veeti ja mulle kaks nime – Jüri Raudsik ja Jüri Randla – selgeks tehti (mäletan, et ühe mootorratas oli numbriga 1 ja teisel 14 – imelist pahna on ikka mälusse ladestunud). Panin need nimed siis kirja ja kaks punkti laekus möödaminnes. Kokkuvõttes sain oma spordimängudebüüdis siis 5. koha (34 osalejat), kolmandale kohale kaotasin punktiga. Ühest küljest piinlik värk, aga teisest küljest jäin rahule.

Teadupärast armastab meie kass end igasugustesse karpidesse toppida - seejuures mida väiksem karp, seda parem. Täna kööki minnes vaatas mulle aga vastu järgmine vaatepilt:

Nagu ma kolm nädalat tagasi prognoosisin, hakkaski ka radikate kõpitsemisega üsna sarnane kamm pihta nagu pesumasinagagi. Seekord olin ma muidugi targem ja kui ma tuvastasin, et firma nimega Randem OÜ kavatseb mind lihtsalt eirates üle lasta, siis ma ei hakanud enda närve kulutamagi edasise suhtlusega. Tuletasin meelde, et oli ju ka bridžimängijal Tõnu Mäekeril mingi torudega tegelev firma, aga mis pagan selle nimi oli, see oli kahjuks ununenud. Esmaspäeval klubis varustasin end vajaliku teabega - Splitter. Esialgu hakkas asi muidugi täpselt sama rada pidi minema - saatsin kirja, keegi ei vastanud. Järgmine esmaspäev helistasin Mäekerile, too vabandas, et oli vahepeal välismaal olnud ja pakkus, et saadab kellegi juba samal õhtul. Kuna esmaspäev on klubipäev, tuli sellest pakkumisest taanduda, selle peale lubas, et annab numbri edasi ja helistatakse mulle neljapäev-reede. Loomulikult sai nädal täielikus vaikuses läbi ja kui ma järgmisel esmaspäeval Mäekerile helistasin oli tal telefon kinni - aga juba kahe minuti pärast helistas torumees, mainis et oli vahepeal ära unustanud ja lubas, et tuleb teisipäeva õhtul läbi (ei tea, kas juhuslik kokkusattumus või salvestati mu kõne kuhugi ja tehti vahepeal meedetuletuskõne). Täielik deja vu, aga erinevalt pesumasinatüübist oligi mees kokkulepitud ajal kohal ja sai asja joonde ajada. Positiivne.

Laupäeval käisin Tommiga Jõgeval bridžiturniiril mängimas. Tegemist oli sellise pilootturniiriga kohas, kus varem pole suuremaid võistlusi peetud, mängutase oli kohati päris kõikuv, aga üldiselt oli tegemist rõõmsameelse ja positiivse üritusega. Ise patserdasime päris korralikult, aga ühe sessiooni kahest suutsime siiski ära võita ja kokkuvõttes saime neljanda koha. Pärastisel autasustamisel sain ma oma elu ühe veidrama auhinna - nimelt järgu eest (mõlemat osalenud suurmeistrit premeeriti mõnusa soolase stritsliga), äkki peaks sellise auhinnastamise sisse viima ka teistele turniiridele, et tõsta järgusüsteemi prestiiži, muidu on ainuke koht, kus järk loeb, koondise valiku edetabel (ja miks see seal nii on, pole mulle suutnud veel keegi ära põhjendada, aga ära seda ka ei korjata).

Täna on mul siis jälle sünnipäev ja uueks vanuseks 32 eluaastat. Ühest küljest võiks öelda, et ma olen vanem kui kunagi varem, aga teisest küljest jälle võib sama väita suvalisel ajahetkel, nii et erilist põhjust paanikaks ei ole sest loomulikult olen ma endiselt ilus, ülitark ja parajalt paks mees oma parimais aastates. Kuigi võib-olla kaalu peaks tõepoolest natuke kärpima...

Moodne elu - kolm inimest istuvad diivanil, läpakad süles. Keskmine plogib, parempoolne loeb ta eelmist plogikirjet ja vasakpoolne ootab, millal uus valmis saab, et saaks lugema hakata.

Meie vana pesumasin otsustas saba anda ja sellega seoses sain ma hindamatu kogemuse suhtlemises remondifirmadega. Hakkasin asjatama augusti lõpul, helistasin kahte kohta ja mõlemal pool jäi jutuks, et saadan neile e-maili. Loomulikult ei tulnud kummaltki kolme päeva jooksul mingit vastukaja. Siis saatsin mingisse järgmisse kohta lihtsalt lambist (ette helistamata) meili ja vastukaja oli väga positiivne – juba järgmisel hommikul (esmaspäeval kell pool üheksa!) helistati ja sain jutule, et ta tuleb kuskil kolmapäeval-neljapäeval vaatama seda aparaati. Möödus nädal ja kui ma järgmisel esmaspäeval tagasi helistasin ja küsisin, et kuidas selle asjaga jääb, siis tuli vastus stiilis „ups, unustasin“. No hüva on, kuna esmaspäevaõhtune aeg mulle hästi ei sobinud, siis jäi jutuks, et helistab teisipäeva ennelõunal, aga nagu karta võis, möödus teisipäev vaikuses ja kui ma tagasi helistades natuke juba urisesin, siis tuli süüdimatu vastus „Aa, me leppisime tänase päeva kokku, ma arvasin, et homse!“. Jäi siis jutt kolmapäeva lõunaks (ma ei tea miks, aga ma üldiselt kipun inimestele lisašansse andma) ja tüüp helistaski! Tõsi küll, see oli alles kell pool neli ja ta teatas, et midagi on jalus ning enne paari tundi ta küll ei jõua, kuna mina pidin jälle õhtuks ära minema jäi jutt neljapäevale. Neljapäeval oli telefon jälle vaikne ja selle peale ma leidsin, et mulle aitab, läksin reedel lihtsalt puhtfüüsiliselt ühte kohta, kuhu ma olin soovituse peale meili saatnud, millele muidugi vastama ei vaevutud, kohale ja sain seal jutule, et seitsme tööpäeva jooksul võtavad minuga ühendust. Kuigi see asi tundus juba suhteliselt deja vu, siis otsustasin, et ühe šansi võib ju tüüpidele anda ja tuleb tunnistada, et ma olin mõnevõrra üllatunud, kui juba nelja tööpäeva pärast helistatigi ja tunni aja jooksul kohale tuldi. Selgus, et pesumasina elektroonika pidi olema segi läinud (väidetavalt Indesit’ide tüüpviga, kuna need olevat niiskuse eest kehvasti kaitstud) ja pole temaga muud pihta hakata kui välja visata. Nädalavahetusel käisime siis poes ja hankisime uue aparaadi - asi, millest tagantjärgi targana oleks võinud kuu aega tagasi lihtsalt pihta hakatagi. Ahjaa, tolle esimese tüübi (OÜ Airemo) telefonikõnet ootan ma seniajani (nüüdseks siis juba üle pooleteise nädala), äkki peaks talle ise helistama ja küsima, et ega ta midagi unustanud pole.

Nüüd on päevakorral radikate reguleerimine (võimalik, et vahetamine) talveks ja igatahes esimeste märkide järgi tundub, et torumeeste tsunft on lähisuguluses pesumasinaparandajate omaga. Kui ma lasin suvel gaasikatla üle vaadata, küsisin ma selle hooldajalt nõu, et kas ta teab kedagi soovitada, kelle poole küttesüsteemi asjus pöörduda tasuks, too andis ühe numbri. Helistasin ja nagu ikka, jäi jutuks, et panen olukorra kirjelduse meilile, et ta saab rahulikult pilgu peale visata ja vastata. Vastust igatahes senini pole tulnud (ca kuu ajaga) ja ma sügavalt kahtlen, et edaspidigi tuleb. Talitasin siis sama mustri järgi – võtsin telefonikõne ühe vastava profiiliga firma „valvelauda“, kus soovitati mul meil saata ja edasi järgnes vaikus. Läksin siis nelja päeva pärast sinna firmasse kohale, sain jutule ja pandi mind jälle ooterežiimile, lubadusega, et nädala-kahe jooksul võtavad ühendust ja tulevad-vaatavad asja kõigepealt üle. Nädal on igatahes juba möödas ja miskipärast mu sisetunne ütleb, et tõenäoliselt tuleb mingi muu tegija leiutada. Aga noh, ootame reedeni ära.

Kui kellelgi tundub, et kogu Tartus on selline asjaajamiskultuur, siis tuleb tunnistada, et on ka meeldivamaid seiku: katla, elektrisüsteemi ja rulooga tegelevad ettevõtted talitasid väga viisakalt, samuti ka autotöökoda (kuigi nad suutsid end talvel levist ära kaotada).

Septembrikuu on ekstreemspordikuu - vähemalt mis puutub minusse. Algas see pihta sellest, et otsustasin ühendada kasuliku kasulikuga, ehk siis liigutada end Tartusse ja selle käigus ka Maarja õe ratta oma trepimademelt ära koristada. Istusin siis üle ei-tea-mis-aja sadulasse, mille käigus selgus, et too on mõnevõrra madalamal kui mulle meeldiks, lenksud niisamuti (no ma olen Madlist ca paarteist sentimeetrit pikem ja pärast mainis ta, et isegi tema jaoks on need natuke madalamal kui hea oleks). Ja eriti ebameeldivaks muutis olukorra see, et mul polnud kasutada ühtegi relva millega neid kõpitseda. Hakkasin siis Tartu poole väntama (google mapsi järgi ca 17 km), ise sadulas kägaras ja jalad kõveralt all (sirgeks neid lükata ei saanud, kand oli selle peale maas), aga kohale ma jõudsin.

Pühapäeval läksin esimest korda peale 1993. aastat kalale. Logistika oli selline, et korjasin Ökuli ja tema truu kummipaadi auto peale (jättes tema truu koera maha), sõitsime Käreverre ja siis Yamaha päramootori abil ülesjõge lanti vedama. Ilm oli super ja muidu oli päris mõnus olla, aga kalad ei teinud erilist kaastööd - minul õnnestus tabada kolm ahvenat ja Ökulil kaks ahvenat ning üks säinas, lisaks veel kuus havinolki, kes sai vette tagasi kosuma visatud. Mingi hetk tuvastasime, et mootor ei taha enam käivituda ja meie kiiluvesi küütleb päiksepaistel kahtlaselt ilusti - nimelt oli mingi kütusevoolik saba andnud ja tagasi pidime tulema juba kondiauru toel, ehk siis mõlamisega (minu stiilinäide ilmselt ei kvalifitseeruks ei sõudmiseks ega aerutamiseks). Selliste juhtumite leevendamiseks oligi algne suund võetud ülesvoolu, tagasiteel tegi õnneks jõgi suurema osa tööst ära, ma parem ei mõtlegi variandile, kuidas oleks välja näinud vastuvoolu tulek.

Saanud sellest innustust (või siis võib-olla oli liigsest päikese käes viibimiseks lisaks mõnevõrra kõrbenud näonahale ka mul ajud ära kärsanud), otsustasin esmaspäeval ette võtta jalgsimatka Tartu kesklinna (needsamad ca 17 km). Esialgu ei olnud häda midagi, aga kui Tartu silt juba paistma hakkas, siis tekkis küll tunne, et vist sai natuke liiga suurelt ette võetud. Aega läks sellega ca 2.45 ja tänaseks on mõlemad kannad korralikult rakkus ja pöialiiges natuke kange. Muidu pole enesetundel suuremat häda, aga ilmselt ma niipea enam sellist retke ei korda.

Eilsel Melli sünnipäevapeol istusid grilli ääres kõrvuti kaks noort naisterahvast. Tuvastasin, et ühel ronib mööda juukseid ringi üks paganama pirakas ämblik. Küsisin siis talt, kas ta ämblikke kardab ja kui olin saanud vastuseks "ei", mainisin talle, et see on väga hea, kuna tal on üks soengusse pugenud ("jah" puhul oleksin ilmselt lõuad koomal hoidnud ja lootnud, et probleem laheneb iseenesest). Järgnes kõva kiljatus, püstihüppamine ja põgenemine - ning seda kõrvalistuva neiu poolt, keda too putukas grammigi ei ähvardanud! See, kellel oli ämblik peas, jäi oma sõnadele kindlaks ja kannatas selle teabe ära silmagi pilgutamata.

Midagi imelikku toimub - eile hommikul vedeles meie rõdul linnulaip, täna oli seal hiirelaip. Meie majapidamises on kass täiesti olemas ja see peaks nagu küsimuse, et kust need sinna tekivad, päevakorrast väga lihtsalt maha võtma, aga meie kass on esiteks üsna laisk ja malbe olevus, teiseks on ta N'ndat põlve toakass (kui uskuda Maarja õe, kes ta mulle kunagi sünnipäevaks kinkis, sõnu) ja kolmandaks on ta natuke praakvariant - tal on nimelt ühel esikäpal liigestega mingi kamm ja seetõttu lonkab. Nii et põhimõtteliselt on olemas viis varianti:

A) meie kassist on kogemata kombel tõsine murdja saanud
B) mõni naabruskonna kõuts ei ole aru saanud, et meie kass on steriliseeritud (kuigi kassidel vist kinkimise komme puudub, neil pigem selline "fuck me, thank you" suhtumine)
C) mõni naabruskonna emakass vaatab, et meie oma on selline väike ja niru ning on ta ära lapsendanud, ning õpetab teda endale toitu varuma puhuks, kui me ta kunagi välja viskama
D) mõni naabruskonna suvalisest soost kass lihtsalt ülbitseb ja veab oma laibad meie rõdule
E) meie rõdul on nii halb aura, et hiired ja linnud surevad ise sinna peale ära

ootame huviga, mida homne päev toob...

Lood elust enesest, Hannese kurtmine:

"Eile ronis üks tüüp mu maja kõrval alajaama katusele ja sai seal ilge paugu, pool tundi elustati. Täna pasundatakse sellest igal pool, aga tegelik tragöödia oli selles, et mul oli just pokkeriturniir käsil ja see elektrikatkestus keeras selle kanni!"

Milleni viib aastake elu väljamaal - eile Tartu Lõunakeskuses Elisa putkas asjatades õnnestus mul müüja mingile küsimusele reipal häälel "Yes!" vastata (äärepealt oleks tulnud "Oui, merci!")

Viimane nädal Luksemburgis kujunes kuidagi väga seltskondlikuks. Kui varem me eriti väljas söömas ei käinud, siis nüüd tuli esmaspäevast neljapäevani kolm väljasistumist. Viimasel päeval jõudsime ka Frenchi kohvikusse, kus erinevalt Hargla romaanist tuhlipissat ei saanud, küll aga otsustasin uuesti testida tatari böffi, hoolimata esimestest mitte väga headest kogemustest Dijonis käies. Seekordne osutus väga heaks, nii et esimesel korral ei olnud ilmselt viga toidus üldiselt vaid valmistajais.

Nüüdseks olen siis Luksemburgist lahkunud. Veidral kombel ei õnnestunud otse Eestisse tulla - turniirigraafik nõudis oma ja praegu viibin keset Rootsit Örebro linnas võistlusel nimega Chairman's Cup. Tegemist on Rootsi suurima bridžifestivaliga mille põhiüritusel, võistkondlikul turniiril, osaleb 114 võistkonda (ja lisaks toimub hulk kõrvalpaarikaid). Esimesed kolm vooru on ära olnud, oleme +1 peal. Eesmärgiks on tulla 32 sekka, siis saab play-offidesse (64 sekka saamise puhul saab nn. bonus cupile mille võitja saab mängida play-offi kolmanda koha peale).

Reisi peal (mis minu puhul hakkas äratusega kell kolm öösel, et võtta buss ja Charleroisse lennuki peale jõuda... uuugh) toimus Ryanairi lennukis lõbus lugu - pardameeskond (ilmselt hispaanlased) tervitas rahvast reipalt, stiilis: "täname, et olete meie lennul, mis lendab Charleroist ...." nüüd tekkis paus ja teksti lugev tüüp vaatas teisele otsa, teine vaatas tuhmi näoga tagasi ja kehitas õlgu. Selle peale hakkas esimene uuesti oma paberist näpuga järge vedama ja lõpuks leidiski õige koha: "...Stokholm Skavsta lennujaama".

Ka turniiri korraldajad on huumoripreemia ära teeninud, Tiidust on saanud kaardimängijale kohaselt "Tilt" Laanemäe.

Vahepeal pole viitsinud end kirjutamissoonele sättida – ega midagi väga erilist ka juhtunud ei ole. Eelmisel nädalavahetusel (8.-10. juuli) sai ära kasutatud geograafilised ja inimressursid (lähedane asukoht + eurokraadist Migu), ning lõpuks siis ka Brüsselis ära käidud. Kuna me sattusime sellisesse kohta nagu „mini-Euroopa“ – st. igast EU liikmesriigist (kõige rohkem muidugi Belgiast ja Hollandist) olid kokku kuhjatud 1:25 mõõtkavas vaatamisväärsused, siis sai „nähtud“ hunnikut vaatamisväärsusi, mille juurde muidu pole sattunudki. Pilte sai kah veidi klõbistatud.

Nädalavahetusel sai siis veel üks linn (tegelikult ka riik) oma „maakaardile“ kantud – käisime Viinis. Eriti nagu midagi kosta ei oska, linn oli väga tore ja uhke (kunagi ilmselt üritan kindlasti tagasi minna, tõesti väga kena oli), laupäeva veetsime loomaaia peal ja pühapäeval käisime linna peal laiamas + Albertina kunstimuuseumis. Oleks ainult ilmaga natuke paremini vedanud – temperatuur oli kuskil 20 kandis (mis mulle küll päris hästi sobib), aga seda saatis vinge tuul ja vihm, eriti just pühapäeval. Mõned pildid sai ka klõpsatud.

Jälle huvitav lugu sellest, kuidas ajus asjade kokkuviimine toimub. Eelmisel nädalal sattusime Maarjaga ühe oma lemmiksaidi pealt (www.cracked.com, ärge mingil juhul sinna minge, see neelab su tundideks alla) lugema mingit nupukest, kus oli ära mainitud film nimega „Neverending Story“ – nimelt olevat seal sees kõige õõvastam lastefilmi koht, kus hobune vajub laukasse ja poisinaga vahib seda pikka aega pealt.

Edasi järgnes arutelu umbes nõnda:

M: Kõlab süngelt, ma tegelikult ei olegi seda filmi näinud…

L: Mina ka mitte, aga ma tean selle filmi tunnuslaulu.

Kuna Maarjale laul ette ei tulnud, järgnes kiire otsing youtube’is ja laulu mängimapanek

M: Ah see laul siis ongi sealt filmist. Tegelikult ma olen seda raamatut lugenud, saksa keeles kusjuures.

L: Mina ei ole isegi mitte lugenud… Oota, saksa keeles? Kas see on Michael Ende „Ilma lõputa lugu?“

M: Mhmh.

L: hmm... siis selgub, et ma olen ka lugenud, aga ei ole osanud kuidagi kokku viia.

Ühesõnaga, sai jälle väga veidral kombel mingid olemasolevad infokillud suuremasse raamistikku topitud. Kusjuures ma pean tunnistama, et ega ma eriti midagi enam raamatust meelde tuletada ei suutnud – kuigi ma mäletan, et see ei olnud sugugi vastumeelne lugemine. Teine Ende eesti keeles ilmunud raamat (võimalik, et neid on muidugi rohkemgi), "Momo", jättis natuke sügavama mulje. Võib-olla seepärast, et mulle tundub, et Pratchett vehkis oma audiitorid paljuski sealt maha.

Nädalavahetusel käisime Dijonis kaarte mängimas. Kuna too asub Luxist päris kaugel, tähendas see laupäeval kolme ja poolt tundi automatka (ja pühapäeval teist sama palju tagasi) mis saabunud kuumalaine tingimustes (veel õhtul poole üheteist ajal oli 25 kraadi sooja) ei olnud just eriline moos, õnneks ei pidanud küll ise roolis olema. Kuumalaine jätkus ka mängukohas ja vahepeal tundus, et ma suren sinnapaika maha – konditsioneeri ei olnud (või ei olnud ta sisse lülitatud), lahtistest ustest-akendest hoolimata ei olnud saalis mingit erilist õhuliikumist märgata ja ka käimapandud ventilaatorid ei suutnud üldist leitsakut eriliselt hajutada. Vahel lihtsalt ei ole hea olla põhjamaalane. Mängisime kohati nagu parajad oinad, mõnikord kukkus asju ka ilusti välja ja lõpptulemus oli viisakas, kuid mitte midagi enamat – 10. koht 45 paari seas 54,5 protsendiga.

Laupäeva õhtul käisime oma bandega (Luxist oli 8 inimest, lisaks veel mõned korraldajad) söömas mingis maakoha kõrtsis. Kuigi prantsuse köök omab ülemaailmselt tunnustatud kvaliteedimärki, pean ausalt tunnistama et mulle valmistas see teatava pettumuse. Kõige veidram oli see, et kui ma teen kodus kotlette, siis need maitsevad toorelt paremini kui seal pakutud „steak tartar“ (jah, ma tean küll, et selliste asjade söömine on seotud teatavate terviseriskidega, aga mul savipott). Võib-olla on mul rikutud maitsmismeel, kuid vähemalt üks inimene meie seltskonnast leidis veel, et see asi oleks võinud oluliselt parem olla. Õnneks järgmisel päeval turniiri vaheajal pakutud lõunasöök rehabiliteeris prantslasi natuke.

Ahjaa, ja prantslastel on suhteliselt omapärane arusaam sellest, kui palju on sünnis toidule valmistamise ajal tuld näidata. Minu roa puhul see teadagi oluline ei olnud, aga Maarja tellis mingi asja, „tres bien cuit“, kuid mulle tundus, et meie maal oleks selle asja nimi endiselt „veerandtoores“. 

Elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks. Vähemalt seda viimast kindlasti. Üleeile õhtul tähistas Lux suurhertsogi sünnipäeva. Ja tänu meie korteri asukohale saime me sellest oma osa – tahtsime me seda või mitte. Päeval peeti all orus mingit tüütut kontserti (tüüpiline samasugune jaanipäevaaegne süldimuusika kui Eestiski), see igatahes eriti tore ei olnud. Küll aga õhtul nägime me sellist ilutulestikku, millesarnasele me seni küll peale pole juhtunud – ainult lohe ilmumine jäigi veel puudu. Ja meie rõdu oli selle vaatamiseks tõeline loožikoht – seda peeti nimelt järgmise silla peal (umbes pool kilomeetrit eemal) ja kokku kestis trall ca 20 minutit. Taustaks mängis muusika, mille oli ekstra selleks puhuks kirjutanud õukonnamuusik (uskuge või mitte, sellised asjad on tänapäevalgi olemas!) ja järgmisel päeval väitis leht, et õhku oli lastud 2,5 tonni tulevärgikraami.

Eilse päeva lõime me surnuks sellega, et käisime Frankfurdis Marinil külas. See on selline „on kah“ linn, tuttavail võib külas käia, aga turismitamise mõttes väga palju ei paku – nimelt tehti linnasüdamik teise maailmasõja lõppmängus korralikult maatasa ja väga palju seda vanal kujul restaureeritud ei ole. Need asjad, mis on, on muidugi väga ilusad, aga nagu juba mainitud – neid on vähe. Lisaks sellele on hinnatase seal selline, et Lux ei tundu enam üldse mitte kalli kohana. Kooserdasime siis linna peal ringi, käisime pubidelinnajaos ja jalutasime üle jõe tagasi kesklinna ning kuidagi saigi päev mööda saadetud. Tõsiselt teravaid elamusi pakkus aga tagasisõit Luxembourgi – nimelt oli vaja manööverdada end kõigepealt ühe rongiga Koblenzisse, teisega Trieri ja kolmandaga Luxi. Kui esimesel etapil rong vahepeal seisma jäi ja piloot teatas, et „hilineme 10 minutit“, tundus kõik veel kontrolli all olevat (kiirpilk piletitele ütles, et ligi viis minutit jääb veel varu), aga kui natukese aja pärast tuli uus teade, „hilineme 20 minutit“, siis see enam nii tore ei olnud – jäimegi „oma“ rongist maha seetõttu. Õnneks oli kellaaeg küll hiline, kuid mitte liialt nii et Trieri saime me paarikümne minuti pärast ka järgmise masinaga – ja kontrollile ei pidanud ka pikalt seletama, et mida me vale piletiga seal rongis teeme, ilmselgelt tüüpidel info liikus (mõned mõttelised plussid Deutsche Bahnile). Trieris oli muidugi jälle mõnu pärast asi nii korraldatud, et see tee, kustkaudu Luxi rong minema pidi oli remonti pandud ja meie pidime jälle õige koha üles leidma. Õnneks oli turvavaru päris suur – veerand tundi aega, kesköine tühi raudteejaam (= ainult paar rongi vedelemas) ja lisaks sellele hoiatas meid veel ka meie rongi kontroll, kes nägi meid ringi tuiamas. Ja viimases rongis ei pidanud me üldse kontrolliga maid jagama – ta lihtsalt ei viitsinudki meie juurde tulla ja keeras end lihtsalt mingi pingi peale magama (ilmselt hertsogi sünnipäevast taastumine nõudis oma). Nii et pääsesime kõigest väikese ehmatusega (ja tunniajase hilinemisega).

Mõned pildid kah (enamus Frankfurdi omi on Marini tehtud).

Kuigi inimese põhitoiduseks loetakse leiba, siis minu tuttavad teavad väga hästi, et minu puhul on selleks pigem hapukoor. See produkt on täiesti olemas ka Luxi kaubandusvõrgus - mis siis et natuke ebatavalise konsistentsiga (peamine variant sisaldab 30% rasva, mis tähendab, et pigem meenutab juba võid, on ka olemas 15%-ne, mis on suhteliselt normaalne ja ka 3%ne variant, mida küll pole olnud juhust proovida) ja hirmkallis - pooleliitrine karp maksab pealt kolme euro (ma muidugi ei tea, kuhu on vahepeal jõudnud hinnaralli Eestis). Nojah, eile käisin poes provianti varumas, mh. oli seal hulgas ka tops hapukoort. Müüja lasi kassalindilt kaubad läbi ja siis hakkas hapukoorepakki jõllitama, tõmbas ühe triipkoodi läbi, avas kaane ja lasi sealt teise triipkoodi läbi, keerutas topsi ühte- ja teistpidi ja siis hõikas neiule, kes puuviljaletis kaalu taga oli (kohalik süsteem on selline, et su puuviljad kaalub ära poetöötaja), et kas too saaks kassasse tulla. Too tuligi ja siis anti talle see tops ja paluti ära kaaluda, tulemuseks oli 250 grammi (nagu pidigi olema), mille peale siis kassiir kehitas õlgu ja mainis, et "see tundus nii kerge olevat, et ma ei uskunud, et seal 250 gr sees on". Ühest küljest naera end ribadeks, aga teisest küljest oli see temast väga viisakas.

Teadupärast on meil koduläve ees üks ilgem mölakas sild, sillakaare kõrgusega 45 meetrit, mõõtkava huvides: umbes sama, kui Pikk Hermann, tolle kõrgus on vist 50 meetrit.

Eile õhtul bridžikluppi minnes avanes seal peal mulle omapärane vaatepilt.
Nimelt seisis sillal mingi naisterahvas, keda kaks muud inimest kallistasid ja paarkümmend meetrit eemal olid paar pildistavat Jaapani turisti. See ei ole seal just ebatavaline vaatepilt - lõppeks on silla pealt suurepärane vaade ja pildistavaid turiste/kallistavaid seltskondi on seal pidevalt. Aga asja muutis natuke imelikuks, et kuigi pildistajad olid orientaalset päritolu, oli ülejäänud seltskond europiidne ja väga morni näoga. Lisaks sellele vedeles kõnniteed sõiduteest eraldava vahekivi peal kellegi rahakott. Pannes kõik kokku, tulin ma järeldusele, et tõenäoliselt oli parasjagu teoksil enesetapukatse nurjamine.

Kuna mul oli kellaaja peale minek (ja ilmselt seal midagi enam juhtumas ei olnud), siis ei jäänud ma pikalt passima, nii et ma ei teagi, millega lugu lõppes (näiteks, kas keegi vehkis selle ripakil rahakoti sisse), aga bussis tekkis Maarjaga teoreetiline jutuajamine enesetapumeetodite suhtes. Ja selle käigus leidsin ma, et minu jaoks oleks kõrgest kohast allahüppamine suhteliselt reaalne variant küll - lõppeks on mul niikuinii kogu aeg kiusatus/tahtmine hüpata, kui ma mingi kõrgema koha peal olen ja kui mul peaks olema plaanis elust lahkuda, siis oleks ju viimane variant see teoks teha. Tõsi küll, Maarja jahutas mu entusiasmi, väites et allahüppamine ei ole piisavalt kindel meetod - kuigi 50 meetrit vaba langemist ja kineetilise energia ülekandmine maapinnale tundub minu jaoks küll suhteliselt lollikindlana - ja kui midagi untsu läheb, võib tulemuseks olla halvatus, mis on hullemaks lõpptulemuseks kui surm (lisaks oleks pärast veel piinlik kah). Pealegi ei ole kägarasse kukkunud keha ilmselt ka eriliselt esteetiline vaatepilt...

Ülalmainitust paluks mitte järeldada, nagu ma kavatseks elust lahkuda - sellist asja mul momendil kohe kindlasti plaanis ei ole. Ahjaa, Luksemburgis oleks veelgi vingem sild, kust allahüpet sooritada, aga paraku on seal silla servadel pleksiklaasist kate (umbes nagu jalgpallimängu ajal varumängijate pinkidel), mis tähendab, et  silla serva ületamine on tõsiselt keeruline. Ilmselt ei ole tegu küll niivõrd ettevaatusabinõuga suitsidistide vastu, kui tuuletõkkega - seal ülal on kohati päris korralikud iilid võre vahelt läbi pressimas.

Eesti spordi „suurepärane“ nädal jätkub. Kui kõigepealt saime meie Bonnis Rahvuste Karikal viimase koha ja jalgpallikoondis Itaalialt 0:3 kesta (mis mõlemad on küll piinlikud, kuid mitte veel otseselt häbiväärsed sündmused), siis eilne jalgpallurite mäng Fääridega oli tõeliselt hale (nendele, kes ei tea – Fäärid said üle paarikümne aasta esimese võidu, mäng lõppes 2:0). Juba esimese poolaja keskel, kui seis oli veel 0:0, tekkis mul mängu vaadates küsimus, et kuidas neil õnnestus Itaalialt „kõigest“ 0:3 tappa saada. Lisaks sellele sai Kaia Kanepi kaotuse mingilt edetabelis kolmandas sajas olevalt mängijalt, keda ta loogiliselt peaks vasaku käega mängideski võitma. Tahate ma ennustan, kuidas läheb EM finaalturniirile püüdleval käsipallikoondisel, kellel on sel nädalal ees mängud Makedoonia ja Ungariga?

Kunagi oli jalgpall kindel unerohi. Kui ma üritasin kolmapäeva õhtuti Meistrite Liiga mänge vaadata, siis õnnestus mul haruharva üleval püsida kauem kui teise poolaja keskpaigani. Aga nüüd lõpuks nägin ka mina ära ühe olulise jalgpallimängu, mida oli lausa lust vaadata - jutt teadagi Barcelona - ManU vahelisest meistrite liiga finaalist. Barcelona oli lihtsalt võimas, arvestades et vastased ei olnud ka päris "s... pealt riisutud" oli selline ülekaal täiesti hämmastav. Üks Soccernet.com'i korrespondent kirjutas selle kohta päris hästi (minu üsna vaba tõlge): "Mängu vaheajal arvasid ülekannet kommenteerivad Inglise eksperdid, et United võib selle mängu võita. See oli päris mõistlik eeldus – arvestades kogu universumis toimuvate sündmuste juhuslikkust ja tõenäosusteooriat, mille kohaselt võib suvaline asi teatava tõenäosusega aset leida."

Vahel kukuvad asjad väga naljakalt oma õigetele kohtadele. Nimelt teadsin ma juba ammu, et eestikeelne laul "Vildist kübar", mida kunagi laulis kas Jaak Joala või Tõnis Mägi (ma arvan, et Joala, aga ma pole selles päris kindel), on kaver Procol Harumi laulust "Homburg". Mis või kes on Homburg, sellele pole ma kunagi viitsinud mõelda, aga sügisel Trieris käies sain teada, et tegu on siinkandis asuva Saksamaa linnakesega. Ja endiselt jäi mulle segaseks, miks pidi Procol Harum sellest laulu tegema või miks tal eesti keeli selline pealkiri/sõnad on. Täna hommikul käis läbi plõks ja kõik sai selgeks - lisaks linnanimele tähendab "homburg" ka teatavat kaabut.

Tuttava olemisega nägu, homburg peas

Pühapäeval käisime Maarja kolleegidega väljasõidul Saksamaal, Koblenzi lähedal asuvas kohas nimega Maria Laach. Retk oli tore hoolimata põgusast äikese-vihma-rahehoo kätte jäämisest, Maarja tegi sellest ka illustreeritud ülevaate.


Esmaspäeva hommikul tuli tegeleda intuitiivse arvutikäivitamisega. Nimelt tabas meid (teist esmaspäeva järjest) halb üllatus - suurem masin lihtsalt keeldus mingist punktist edasi minemast (ja ka "safe mode" jooksis kokku). IT-vallas olen ma paras oinas (ja Maarja kah ülemäära osav pole), mis sai tähendada ainult üht - häda. Kuna eelmisel esmaspäeval oli õnnestunud probleem lahendada tavalisest käivitusrutiinist mööda hiilimise ja viiruskontrolli tegemise abil, mis küll ühtegi viirust ei leidnud aga peale seda lasi aparaadi ilusti käima panna, siis proovisime me ka seekord sama vahendit - ja taas see töötas. Ühesõnaga meie võhiklik järeldus on selline, et meie viiruskontroll (mille korraline tööaeg on pühapäevale topitud) on lihtsalt kuidagimoodi segi läinud. See ei tõsta kuidagi moodi mu arvamust viirustõrjetest, mul oli juba enne kahtlus, et Franklini kild: "any society that would give up a little liberty to gain a little security will deserve neither and lose both" kehtib sama hästi ka nende kohta (vähemalt see "lose both" osa).

Kuuldes, et Eesti on saanud Eurovisioonil finaali, tärkas minuski sportlik huvi, et mis laul siis sel aastal välja saadetud ja leidsime, et võiks siis ju youtube'ist selle üles otsida. Tuleb tunnistada, et üle kaheksa sekundi ma seda kuulata ei tahtnud (aga edu talle sellegipoolest!)...

Pühapäeval käisime Metzis turistitamas. See asi oli meil juba päris ammu kavas olnud, aga alati oli kas ilmateade või meie viitsimise tase selle sealt maha kriipsutanud, kuid üleeile tundusid need kaks asja lõpuks ometi klappivat (kuigi ma pean tunnistama, et +27 varjus mind väga rõõmsaks ei teinud) ja ronisimegi rongi peale. Seal tabas meid selline halb üllatus, et kuigi kaardi pealt tunduvad Trier ja Metz Luxist üsna võrdsel kaugusel olevat (ja rong sõidab sama aja), on pilet viimasesse hulka maad kallim - kui Trieris saime kahekesi edasi-tagasi ära käia ca 18 EURi eest, siis Metzi tripp läks maksma 30 EURi. Võib-olla oli asi rongis - Metzi viis meid tehnika viimane sõna, samas kui Trieri sõitsime pigem (suure ja vinge) trammivaguniga. Ja lisaks kõigele oli Trieri minnes vaade vaguniaknast oluliselt parem!
No oli nagu ta oli, kohale jõudsime me ilusti. Huvitaval kombel ei suvatsenud rongis kontrolörid meie pileteid kontrollida ei sinna- ega tagasiteel (nad üldse ringi ei käinudki). Võib-olla me saime nende funktsioonist vale ettekujutuse, äkki on Lorraine'is Keskerakond võimul ja tegu oli hoopis "reisisaatjatega", kes kasseerivad pappi lihtsalt kohaloleku eest.

Metz ise on Moseli ja mingi väiksema jõe liitumiskohal asuv ca 130 000 elanikuga linn, mis on Lorraine'i (Lotringi) regiooni keskuseks. Kuna ta asub üsna Saksa piiri lähedal - ja prantslaste-sakslaste omavahelised suhted on nagu ülbevõitu naabritel ikka, siis on tegemist suhteliselt tähtsa sõjalise tugipunktiga, ükskõik kumma poole käes ta iganes parasjagu on olnud. Sellest tulenevalt oli linn täis igasuguseid sõjalise taustaga sambaid, erinevate ajastute marssaleid jäi meie marsruudile vähemalt kolm, maailmasõdade lõpu mälestusmärke samuti ja ühe linnavärava peal olid tahvlid, mis kirjeldasid nelja erinevat episoodi, mis tolle konkreetse värava juures aset olid leidnud.

Teine asi, millest seal linnas kubises, olid purskkaevud - neid oli igasuguseid, suuremaid ja väiksemaid, purskavaid ja nirisevaid, uhkemaid ja veel uhkemaid. Linn ise küll väga suur turismipesa ei tundunud olevat - hoolimata ilusast ilmast - või siis võib-olla liiga ilusa (loe: palava) ilma tõttu - oli rahvast väga vähe liikvel. Väga paljud hooned olid kollased - ju siis kohapeal oli siis sellist kivi vabalt saada (värvi järgi ütleks, et ilmselt oli tegu liivakiviga - see oli täpselt liivakollane - aga kui kellelegi kivid huvi pakuvad uurigu ise järgi, mina ei viitsinud). Kollane oli ka kohalik kirik - ja vat see oli üks tõeliselt vägev ehitus. Kui ma olen seni tundnud suurt vaimustust Trieri toomkiriku suhtes, siis Metzi oma oli vähemalt sama vägev - aga fookus oli kujude asemel vitraažidel -  nad olid eredavärvilised ja väga ilusad ning praktiliselt kõik seinad olid neid täis - mis arvestades seda, et kirik oli tõeliselt suur kolakas, tähendas seda, et neid oli ikka tõeliselt palju (mingite vitraažide tegemise juures olevat käpp olnud Marc Chagall). Hea oli ka see, et kirikus oli suhteliselt palju seletava tekstiga tahvleid, nii et ei pidanud üleliia leiutama, mis mingi asi on.
Huvitaval kombel jätsid mulle hea mulje ka linna postimaja ja raudteejaam - mõlemad väga imposantsed, suured ja ilusa teostusega. Aga eks ilusaid maju oli seal veel. Kokkuvõttes võib öelda, et kuigi Metzi kesklinn tervikuna ei olnud just päris Trieri omaga võrreldav vaatamisväärsus, oli sealgi päris palju ilusat ja mul on väga hea meel, et ma seal ära käisin. Klõpsutasime ka peotäie pilte, neid näeb siin.

Üks vana nali: "Kui poksijate seas korraldati küsitlus, kas poks võib mõjuda ajule kahjustavalt, siis pooled vastasid eitavalt ja pooled ei saanud küsimusest aru".

Tänane Postimehe "spordiuudise" pealkiri: "Mike Tyson: vahel ajan end jumalaga segamini"

Kui veeta aega öösel kella kolmeni niiviisi, et mängida arvutis Heroes of Might and Magic'ut ja selle kõrvale lugeda Robert Jordani "The Wheel of Time'i" esimest raamatut (asjassepühedamatutele - suht Tolkieni stiilis kirjutatud asi, aga mulle isiklikult meeldib kõvasti rohkem), siis on unenägude sisu igatahes garanteeritud. Lisaks andis oma panuse ka eile toimunud Inglise jalgpalliliiga voor - kogu action leidis aset jalkaväljakul.

Külaliste hooaeg jätkub (tõe huvides tuleb mainida, et üks nädalavahetus jäi siiski vahepeal vahele ja tõenäoliselt ka järgmisel nädalal on selline ootamatu olukord tekkimas, et meil polegi kedagi siin külas). Seekord siis käis läbi mu väiksem vend Henrik. Erinevalt eelmistest küladest oli ta varustatud ka autoga, kuna ta võttis ette marsruudi lennata Tallinnast Weezesse (see on see jaam, mis Ryanairi kirjades kannab nime „Düsseldorf“, aga tegelikult asub samanimelisest linnast ca 80km eemal vanas sõjaväebaasis) ja üüris sealt auto, millega Lux’i sõita. Autoks anti talle mingi tõsine püss (Volkswagen Golf GTI kui mu mälu mind ei peta), millega ei olnud eriline probleem kahesaja peale kiirendada (mida ta ühe korra ka katsetas). Kuna Luxis on minu teada kogu linnas parkimine tasuline (ja kontrolörid on üliaktiivsed), siis tekitas küll muret küsimus kuhu auto jätta – parkimismaju on siin nii et ulub, aga päev parkimist läheb maksma suurusjärgus 20 eurot ja sellist pappi ei raatsi ju mittemillegi eest välja käia. Õnneks sattusin paar päeva varem maaklerilt küsima, et kas siin linnas kuskil ka tasuta parkida saab, et nädalavahetuseks oleks sellist varianti vaja ja ta leidis meie murele üheainsa liigutusega lahenduse: meie oma maja keldris otsivat üks parkimiskoht üürilist ja seisvat hetkel tühjana, võtku me lihtsalt too! Ideaalne. Ainuke nõks oli selles, et kui Henrik kohale jõudis, ei õnnestunud kuidagi leida, kuidas parkla uks lahti käib – seal oli mingi ruloomoodi asi ees, aga ühtegi käepidet ega nuppu ei paistnud. Lahendasin asja siis niiviisi, et võtsin sealt alt kinni ja lükkasin rulood üles – see hakkas küll teiselt poolt alla tulema, aga ruumi oli täpselt niipalju, et auto läks vahelt läbi.

Järgmisel hommikul väljumisel aga selgus tõsiasi, et kuigi väljumisaval on sarnase ruloo küljes ka käepide, siis seda kuskil suunas liigutada ei õnnestu. Üks variant tundus olevat „pätti teha“ ja sissesõiduluugi kaudu väljuda (no vaevalt keegi laupäeva hommikul kell kaheksa meile seal vastu tuleb), aga otsustasime asja siiski lähemalt uurida – ja tõepoolest kuskil paar meetrit autost tagapool leidsime seina pealt ühe lukuaugu, kuhu topitud maja võti keerdus ja uks avanes kui võluväel. Ette rutates võib öelda, et õhtul naastes õnnestus majja sisse pääseda täpselt samal moel, kui oli teada, mida me otsime ja et see võib olla ukseavast päris kaugel, siis leidsime ka välimise lukuaugu ilusti üles.

Miks meil muide nii vara oli vaja väljuda, oli see, et Henrik kollektsioneerib ja vahendab paberrahasid ja Hollandis, Maastrichti lähedal asuvas Valkenburgi-nimelises pisilinnas toimub kevadeti selle ala fanattide mess. Luxi ta tuligi seetõttu, et tabada kaks kärblast ühe hoobiga ning sealgi ära käia. Kui ta sinna startis, siis leidsin, et lähen kah kaasa (hommikul kell kaheksa ei ole vara, vähemalt mitte minu jaoks) ja kügelen päeva Maastrichti peal kuni tema oma rahadega jändab. Tee peal jõudsin järeldusele, et kuna valget aega jagub, siis lähen samuti messile kaasa ja vaatan, mis toimub, küll Maastrichti peal jõuab ka õhtul tuuritada.

Mess igatahes oli tõsiselt vinge, ülal oli sadakond lauda ja külastajaid veel hulka rohkem, lauad olid rahavirnasid ja –albumeid täis ja vinge seletamine ja äri käis (kuulsin jutukatkeid u. nagu: „…aga selle raha serv on beežikas, mitte kollane nagu tavaliselt…“ jms, ühesõnaga inimesed olid innuga asja kallal). Kui mõelda sellele, et ilmselt enamus külastajaid olid diilerid, kes leiavad sealt igasugust träni mida hiljem kasuga edasi müüa, tuleb tunnistada, et tegu on ühe kuradima vinge äriga. Sellest hoolimata ei suuda ma ise ilmselt kunagi aru saada, mis kuradi pärast peab inimene korjama raha lihtsalt selleks, et saada kokku mingi maailmas olemasoleva rahatähe kõigi aastate väljalasked (ja seetõttu sellise äriga ilmselt tegelema ei hakkagi). Aga noh, pole ka minu asi, peaasi et tüüpidel endil silmad särasid. Ise käisin seal ringi nagu kunstinäitusel (igatahes märksa huvitavam oli kui moodsa kunsti muuseumides) ja vaatasin siis, missugust kraami ka vedeleb – muuhulgas nägin ka ära Zimbabwe 100 000 triljoniste dollarite sõrmejämeduse pataka, hinnaga suurusjärgus saja Euro alla (praeguseks on nad sellest monstrumist loobunud ja rahadel N nulli ära kaotanud). Isiklikeks lemmikuteks said Prantsusmaa frangid, suht ilusad rahad olid. Vaatasin ka, et millel siis on kõige suurem hinnasilt küljes ja fikseerin ühe klaasi alt Norra-Taani neljakroonise sedeli aastast 1793 (või 1794?), mille kõrval oli selline number nagu 144 000. Tõenäoliselt oli see küll Norra kroonides, mitte eurodes (seega eurodes oleks see ca 10 korda vähem), aga sellest hoolimata päris kole summa.

Üks sellest frankide seeriast, mis mulle meeldima hakkas

Igatahes sai Henrik oma asjad poole päevaga aetud ja seejärel võtsime ette Maastrichti ja Liege’i peal jõlkumise, mis mõlemad jäid Lux’i tee peale. Suht toreda kesklinnaga olid nad mõlemad (selline tüüpiline Beneluxi  - Lääne-Saksa tüüpi vanalinn) – oli jõge (Maas/Meuse), kirikuid, kindlusemüüre ja ilusaid maju. Kui me olime Maastrichtis vaevalt veerand tundi olnud, siis juba kvalifitseerusime me kohaliku geograafia ekspertideks. Nimelt jäi meile parklast kesklinna jalutades tee peale üks dönerikoht, kust võtsime kumbki saia ja õlle hambusse ning läksime istusime linna keskväljaku trepile maha einet võtma (siin on tõeliselt suvised ilmad olnud). Kohe oli juures üks paarike, kes küsis, et kust me need leidsime… J

Pühapäeval kasutasime siis juhust, et meil on autoga küla ja võtsime ette tripi mööda Luksemburgi Veiniteed – st. mööda Moseli jõe kallast, mis on Luksemburgi-Saksa piiriks. Alustuseks läksime Schengenisse (kust oli näha nii Saksa- kui Prantsusmaa, kuna see on nii piiripealne koht, siis sellepärast seal Schengeni leping alla kirjutatigi) ja hakkasime sealt mööda jõge üles sõitma kuni lõpuks jõudsime Trieri. Kuna tegu oli pühapäevase päeva ja ilusa ilmaga, siis olid kõikjal metsikud rahvamassid – merd Luksemburgis ju pole ning inimesed käivad jõe ääres kuurortis. Kogu jõgi oli palistatud viinamarjaistandustega (minu „educated guess“ – nad teevad seal Moseli veini) ja linnakased nägid välja sellised, nagu oleks mõni elukutseline kitšikunstnik need kujutanud.

Nagu ikka, sai hunnik pilte klõpsutatud, Maarja pani need üles siia.

Diskleimer: mul puuduvad Andrus Veerpalu küsimuses väga tugevad tunded, ühest küljest on mul küll kahju, et temaga nii läks, aga teisest küljest suhtun ma valemängijatesse suure põlgusega, isegi kui nad „omad“ on (parem olla vaene, aga puhta südametunnistusega.). Siinkohal ka kaastunne (?) leedukatele, kes jäid just ilma eelmise aasta EM-kullast, kuna nende maratonijooksja Balciunaite põrus samuti dopingutestiga. Veel üks põhjus, miks tänapäeval (individuaal)sporti mitte jälgida, kuna tegelikud võitjad võivad selguda alles aastate pärast. Eilne päev läks igatahes Eesti spordiajalukku, kahjuks küll mitte kuldtähtedega märgitult. Ise ma ei taha maaslamajat tümitama hakata (esiteks lihtsalt ei taha, teiseks on tal niikuinii sant olla ja kolmandaks minu arvamus ei ole selles küsimuses absoluutselt oluline), samuti puudub mul igasugune illusioon tippsportlaste puhtuse suhtes – ilma keemialaborita nad niikuinii ei eksisteeri ja mul pole õrna aimugi, mis kriteeriumide kohaselt on mõned droogid kuulutatud lubatuks ja teised keelatuks. Mul on tegelikult ka üsna ükskõik, kas Veerpalu tegi teadlikult pätti, tegid seda tema taustajõud või siis on ta õnnetute asjaolude kokkusattumise ohver ja suusataminegi mulle erilist huvi ei paku (igav ala ja ise ka ei tegele), ühesõnaga – võhik missugune (kuigi loomulikult mullegi, nagu ilmselt kõigile, oleks rohkem meeldinud, kui ta oleks süütuks osutunud).

Mis aga mulle huvi pakkus, oli jälgida inimeste reaktsioone sündmustele (kommentaariumides, FBs ja muudes sarnastes kanalites).

Esialgu kui Postimees oma artikliga välja tuli, olid kõik maruvihased Pahvi ja Kochi peale (kui ma lugu lugesin, ma nimesid ei vaadanud ja olin miskipärast kindel, et see on niikuinii Pulleritsu poolt kirjutatud) – kuidas julgevad need valada grammikese tõrva Veerpalu mainele, kes teadupärast on püham kui paavst ja õilsam kui Henry Dunant (siin Luxembourgis on Punase Risti päevad, kogu linn juba märtsi keskpaigast saadik ristilipukesi täis, hertsogilossil nad siiski hoiavad veel esialgu oma trikoloori).

Nojah, ega see ju ilus ei olnud „külajutte levitada“ – kuni ametliku kinnituse saabumiseni oleks olnud ju viisakas eeldada (vähemalt Eestis) mehe süütust, seda enam, et ca 10 aastat tagasi oli ju ka Šmiguniga sarnane saaga, kus ta andis dopingutesti, mille A-proov oli positiivne ja B-negatiivne, aga eks võib ka PMist aru saada – nende leib on info avaldamine ja soovitatavalt rutem kui teised, ning ilmselt oli neil paras põhjus eeldada, et nende allikad on tõepärased, kui nad sellise kaaluga pommi lõhkavad.

Üks pühast vihast haaratu võttis isegi vaevaks täita kõik Postimees Online spordiuudiste kommentaariumid üleskutsega PMOLi boikoteerida laimava ja igasuguse tõepõhjata artikli avaldamise eest. Nüüd on siis pauk käes ja ma mõtisklen, et kuidas võivad end tunda need tõsiusklikud, kes jõudsid juba igal pool oma vaateid kuulutada ja end sellega pehmelt öeldes lolliks tegid. Ma olen tähele pannud juba, et tekkinud on süüdlaste ring:

A) Postimees, kes asja välja kaevas (ehk siis Pahv-Koch-Pullerits) – nagu ikka saab peksa sõnumitooja.

B) Dopingukütid , kes kasutavad mitte veel korralikult välja töötatud metoodikat ainete avastamiseks.

C) Alaver ja co, kes kahtlemata midagi Veerpalule manustasid ilma tolle teadmata.

D) Norrakad, kes on julgenud kogu aeg Veerpalut kahtlustada ja nüüd raipesööjatena kivi alt välja ronivad – kuradi astmaatikud sellised! (ma ise tegelikult arvan ka, et kui sul raisal on astma, ära tee teistele keelatud arstimite abil tippsporti, aga ma olen sellel teemal võhik ja ei tea, mis seal taga täpselt on) Vähemal määral ka rootslased ja soomlased (vaadaku ise, mis nad Lahti MMil 2001 tegid!) ja üldse kõik, kes  antud teemaga seoses Veerpalu kohta halva sõna leiavad.

E) Kesiganes, ainult mitte Veerpalu.

Usklike koordineerimiseks on Facebookis juba ka külg „Usun Andrust!“, kus liitujaid on nii et ulub (minu meelest räägiti suurusjärgust paarkümmend tuhandet?). Mu meelest selle kohta on kaks väga head kommentaari juba tulnud: „Kes ütles, et eestlased ei ole usklikud inimesed“ ja „Püha Andruse kiusamine“.

Ma ootan huviga, kuidas haakub Veerpalu lugu teise viimasel ajal palju lärmi tekitanud asjaga – Aaviksoo jutuga rahvuslikest müütidest, mis ei peagi tõele vastama, kuna aitavad rahvast mobiliseerida. Igatahes enne Suusaliidu pressikonverentsi, millest loodeti imet (mina olen piisavalt rikutud, et ei lootnud, eriti peale Alaveri vastust küsimusele tema puhta südametunnistuse kohta, mis kõlas: „Tänasel päeval küll“) nägin veel ka arutelusid umbes stiilis „ja kui A-proov oligi positiivne ja Veerpalu võttiski dopingut, ei tohiks sellist lugu avaldada sest kui ta B-proovist puhtalt pääseb (või võib-olla ka niisama?), ei tohiks väikerahvalt nende kangelast ära võtta!

Minu prognoos on, et kui lugu lõpeb nii nagu teisel 40-selt dopinguga vahele jäänud legendil Harri Kirvesniemil (st. ta jääb süüdi, kuid varasemaid tiitleid talt ära ei korjata), siis kuskil kümne aasta pärast on Eesti teadvuses lugu salvestunud sellisel moel, et Veerpalu oligi ainult õnnetute asjaolude kokkusattumuse ohver ja kogu ülejäänud maailm on paha ja õel, kui usub, et tegu oli paadunud dopingusõltlasega.

Mulle meeldib Luxembourgi Ernsteri raamatupood. Kuna ma ükskord sattusin seal kogemata kombel ostma raamatu, mis osutus sarja (Robert Jordani "The Wheel of Time") 13. osaks, siis sellest tulenevalt tuli sinna tagasi minna, et üritada hankida sarja esimesi osi, et lõpuks lugemisjärg sinnamaani jõuaks (selleks on vaja nii ca 10 000 lk läbi kammida). Loomulikult neil seal sees seda ei olnud, aga nad lubasid selle mulle tellida ja e-mailile sõnumi saata, kui asi on kohal. Ma olin nende peale küll esialgu kuri, kui nädala jooksul mingit teavet tulnud ei olnud, aga kui läksin kohapeale, selgus, et see on täitsa riiulis mind ootamas. Ja nende meili leidsin oma spämmifolderist, raamat oli kohale jõudnud järgmise päeva (mis oli laupäev) lõunaks.

Hiljem läksin järgmisi osasid tellima, ühe kohta öeldi, et ilmselt jõuab ruttu, teise puhul hoiatati, et võib minna kauem aega. Selgi korral olid mõlemad raamatud kohal järgmisel päeval kell 12 - ei mingit jokutamist ega venitamist! Ja kasseerisid nende eest kui mitte just päris kaanehinna, siis mitte üle poole EURi rohkem (ei vaadanud neid hindu nii täpselt). Mina olen rahul.

Bridžis Eesti A-Liigas tõestas Druva peale paari vaheaastat, et on Eesti parim tiim. Kuigi ma ise ei osalenud, siis heameelt tegi see ikkagi - õnnitlused Olafile, Leole, Svenile ja Vasjale!

Märtsikuu on möödunud külastajaterohkelt (algul Maarja õde sõbraga ja seejärel üks Maarja sõbrants). Sellega seoses on Luxi kesklinn juba täiesti risti-põiki läbi kammitud, teksad auklikuks kulutatud ja varba all vill. Kuna juba aprilli alguses on veel mu venda oodata, siis tuleb loota, et vahepeal õnnestub natuke logelemisele pühenduda ja taastuda.

Eilne päev Trieri peal defineeris meid ära kui "tüüpilisi turiste" - selleks, et tund aega parajaks lüüa, istusime linna keskväljakul peene koha välikohvikusse maha ja võtsime ühe (kuradi kalli) õlle. Aga kaugemale ka minna ei viitsinud...
Väljaku ääres oli üks udupeen kirik, lähedamal vaatlemisel selgus, et see on pühendatud sellisele tüübile, kelle olemasolust (või mitteolemasolust) mul polnud varem vähimatki aimu: nimelt Püha Gangolf. Krt, vanal ajal jooksis neid pühamehi ilmselt küll ringi karjakaupa nagu kirjuid koeri.
Stiilipunktid nime eest sai bodypiercing shop Stigma (y)
Sekspoode oli linnas kaugelt rohkem, kui vanalt ja väärikalt piiskopkonna keskuselt oodata oskaks - me nägime sihitult ringi jalutades viite (tõsi küll - neli neist suhteliselt kompaktselt ühes kohas).

Bridžirindel toimusid vahepeal Eesti juunioride meistrikad ja need tõid kaasa ühe uue rekordi. Kahjuks küll negatiivse - osales ainult 10 paari, niivõrd väike pole osavõtt kunagi varem olnud. U-20 arvestusse kuuluvaid paare oli neist kolm, seega kõik nad said osalemise eest medali. Mage värk ma ütlen.

Vähemalt perekond Aava naispoole bridžientusiasmi tekkimisega on kaasnenud, et mingi naiste koondise püsireglement on üles pandud, see on positiivne. Eks näis, kas see jääb taas projektiks konkreetse turniiri suhtes või saab aluseks pikemaks ajaks.

Ise ma tunnen kiusatust aktiivsest tippbridžist vähemalt ajutiselt tagasi tõmbuda ning piirduda lihtsalt kaartide tihisse loopimisega - entusiasmiga on sedapuhku kööga ja ma ei leia stiimulit, et ennast arendada, koondisega kuskile paariks nädalaks pressima minna ja ringi rabeleda, seega soovitasin Leol Olafiga koondise valikturniir kokku rääkida (kuigi see on ainuke turniir Eestis, kus mulle tõesti meeldib mängida, kuna keskmine tase on kõrge ja sa oled vähem saali "armul"). Pikemalt kirjutan ilmselt antud teemal kunagi hiljem. Mängu ennast ma igatahes maha jätta ei kavatse ja ilmselt jään oma vana rasva pealt Eesti tipptasemel mängima elu lõpuni (või selle aja lõpuni, kui Eestis veel organiseeritult mängitakse).

Nüüd on siis ilmselt kätte jõudnud see hetk, kus Lux on Eestist kaks aastaaega ees: käisin täna 5 km kaugusel poes õlle järel ja seda lühikeste varukatega särgi väel, esimese liblika nägin ka ära - erekollane selline. Eluga võib täitsa rahul olla...

Valimised on üks suur kaardimäng: kõigepealt saadetakse sulle mingi valijakaart, seejärel tuleb leida ID-kaart ja end sisse logida ja kõige lõpuks korraldada kaarditõmme, et kelle poolt oma hääl anda (olles siiski enne kahandanud võimalike adressaatide ringi kahele). Kõige sellega ma sain hakkama, aga vot ID-kaardi teine parool enam kuidagi meelde ei tulnud.. Kui ma paari päeva pärast kolmapäevalt selle hankisin, siis muidugi ei olnud ka hääletamisega kiiret enne õhtut - ning sisse logides tervitas programm mind teatega, et e-hääletamine on veerand tundi tagasi lõppenud. Nagu mida kuradit - valimisteni on veel neli päeva aega ja juba keeratakse kraanid kinni. Nojah, ega ma nüüd üleliia löödud ka ei olnud, ma olen muutunud piisavalt apoliitiliseks ja küüniliseks ning sel aastal eriti tundus, et nagu tegelikult üldse ei tahaks kuhugi oma häält ära anda, niikuinii on pärast piinlik. 

Eile käisime Maarjaga kevadilmade puhul all orus väiksel piknikul (tõsi küll, murule istuma veel ei kippunud), polegi varem nii varasel aastaajal vabatahtlikult pargipingile veinikest jooma roninud. Klõpsutasime seebikarbiga ka paar pilti (rohkem ei viitsinud), Maarja pani lingi nende kohta ka oma plogisse üles.